Muusika

Muusika on nii osa minust, et sellest ei saa üle ega ümber, isegi käsitööblogis pean ära mainima. Kui ma olin umbes 13-14-15-aastane ja fännasin kõvasti P.O.D-d, siis ei osanud ma elu sees unistada, et selline ameerika bänd, mis pole hüpersupermaailmakuulus ja viljeleb sellist stiili, kunagi ka Eestisse esinema tuleb. Aastavahetusel mõtlesin uusaastasoovidele ja muud ei tulnudki tegelikult pähe, kui et vähemalt üks hea bänd võiks Eesti lähedusse tulla, mille kontserti saaks südamest nautida. Seda reklaami kuuldes istusin autoroolis ja alguses ainult poole kõrvaga kuulsin. Mõtlesin, et kuulsin valesti, aga oh imet, kõik on tõsi. Kui keegi ansamblistidest oma käe- või jala- või selja- või muid luid ära ei murra, siis ootan suure huviga 29. maid, mil Payable On Death astub üles Rock Cafe laval.

Eriti on see postitus pühendatud Kärdile, kes arvatavasti ei kuula raadio Maniat ega ole osa Facebooki suuremõõtmelisest perekonnast, mistõttu võib-olla ta ei olegi sellest uudisest veel teadlik. Loodan, et mu põhiline kontsedisemu on ikka valmis minuga lava ees kaasa elama.

Uuel aastal uue hooga.

Natuke energiat on juurde tulnud küll, aga talv viskab üle vaikselt. Päikesepaiste teeb kohe meele rõõmsaks ja kevadetunne tuleb laksust. Kui järgmisel hommikul on aga -7,5 kraadi ja auto aknad totaalselt jääs, siis teeb kurjaks küll. Sama kähku kui kevadetunne tuli, see läks ka.

Õnneks on peale töötamist energiat jagunud ka muuks. Üks vahe panin jälle vaikselt kõrvarõnga töökoja püsti ja tegin mitu paari valmis. Endale igaks elujuhtumiks olen ka muidugi teinud, aga need tulevad tavaliselt stiilis: "Riided valitud, aga ehteid pole. No teeme siis kähku ühed valmis, mis toonilt kokku sobiks". Oma punase peaga saab teisi imelikke värve sobitada just kõrvarõngaste abil.

Valmis said järgmised paarid:

 Metallica omad läksid mõni aeg tagasi nahka, sest avastasin, et kiri on tagurpidi.

Mootorrattaga tähistavad suve tulekut. Kui see tuleks vaid rutem...

  

Sini-puna-valged kandilised tegin endale jõulupühadeks.
Miki Hiirega on soovijatele hetkel veel saadaval, samamoodi ka rohelised sulgede ja leopardimustriliste kuulidega. Roosad roosid ja ümmargused sini-puna-valged on ka täiesti broneeringuvabad. Pole veel leidnud juhust, et neid kõiki endale kõrva toppida. Kogu paisub muidu ikka väga suureks.

Janarile tegin võtmehoidja jaoks lapaka, millest sündis ikkagi lõpuks võtmehoidja, mis kahjuks vist väga kaua vastu ei pea:

 Et õmblustöö päris unarusse ei jääks, siis kraapisin inspiratsioonikillukesed kokku ja asusin tööle. Punane kangas pärineb ühest Aide vanast seelikust, mida ma endale sobivaks proovisin tuunida, aga ei õnnestunud. See pintsak on ka mul tükk aega kapis seisnud. Kandma ei tõmbanud seda seik, et ma ei leidnud ühtegi huvitavat nüanssi selle riidetüki juures, välja arvatud, et üks nööp vahetpidamata eest ära tuli, aga see mõjus pigem negatiivselt. Tuunituna tuli ka juba ühe korra ära, aga ma õmblesin niiii kõvasti tagasi, et see peaks sada aastat ees püsima. Seljapealne aplikatsioon rõhutab inimese ebatäiuslikkust - kolp on ülimalt lapergune. Mm...See vahemärkus oli väga out of topic. Anyway, üldiselt matchib see ese nüüd mu luupea sarja kuuluva poekotiga.
Tegelikult tahtsin ma kraesatsiga sobivaid puhvvarrukaid ka teha, aga see oleks liiga ülepaisutatud olnud. Jätan puhvvarrukad mõne teise hilbu pärliks.



Ahjaa, ehitanud oleme ka pisut, aga see ei vääri (ei tohi) veel näitamist (näidata).

Peale-tööd-nokitsemised.

07/01/2011

Kuidas ma küll igatsesin sinna arvuti tuppa õmblusmasina taha, aga polaarkliima meie selles majaosas mattis maha kogu mu entusiasmi. Juba eelmise nädala lõpus võtsin end käsile ja asusin asja kallale. Õmbluslaua all koti sees ootab terve posu riideid millekski muuks saamist või lihtsalt ümbertegemist.

20/01/2011 Hommik

Hahaa, möödas on peaaegu 2 nädalat, mil ma alustasin selle postituse kirjutamist. Uskumatu laiskus või ajapuudus, kuidas võtta. Kui ma täna ka seda kirjutatud ei saa, siis shame on me.

20/01/2011 Õhtu

Normaalne. Et mitte täielik luuser olla, siis ma postitangi selle täiesti tühja sisuga asja ära. Tegelikult tegin terve õhtu käsitööd ja kirjutamisele jälle aega napib. Pilte ei jõudnud ka teha.

Ja kuna igal post'il peab ikkagi pilt ka olema, siis on tänane staar hoopis Elisabeth ehk Liisu, isa väike kiisunupsik, kes pidi nüüdseks juba mitu korda suurem olema, sest ta sööb vahetpidamata. Minu kõige esimene kallim Miisu puhkab nüüd mulla ja suure lumemütsi all soojas.

Aga siin ta on, uus täht korteris number 57:

Min kära dvärg.

En dag min kära dvärg satte en godis i min julstrumpa. När jag tog den ut, var jag så förvånad och samtidigt otroligt glad att jag log hela kvällen som en dum person.
Där var ju Ahlgrens Bilar jul-edition!

OBS! Det tog mig strax en månad att skriva en ny inlägg.

Jõulud ja kingid.

Kuna iga aasta on jõulukinkidega see jama, et viimasel hetkel tuleb meelde veel sada inimest, kellele kink tegemata ja siis peab esimesest ettejuhtuvast poest midagi haarama, siis seekord alustasin nimekirja tegemisega juba sügisel ja sain omadega ühele poole päris varakult. Välja arvatud teatud üksikud asjad, mis spetspoest oli vaja ära tuua, aga kuhu enne jõule väga ei jõudnud.

Selle aasta jõulud erinesid ka selle poolest, et jõulukaunistustega mässamise isu tuli alles kolmandal advendil, sama oli ka piparkookide küpsetamisega. Tavaliselt on mul esimesed pepparkakorid enne esimest adventi tehtud ja jõulukaunistused ka üleval. Hoolimata kõigest nägi kodu ilus jõulune välja. Kõige rohkem jäin rahule köögi suure aknaga.

Kuuse tõime tuppa viimasel advendil. Valisin eheteks ainult kuldse ja punasega, et liialt siiruviiruliseks ei läheks. Pudistab okkaid teine kõvasti millegipärast, järgmine kord toome ikka ise metsast, mitte kaubanduskeskuse eest.  

Jõuluvanale soovitasin kingid ka rohkem külje peale panna, muidu on pooled pakid okkaid täis.

  

Nüüd siis kingitustest. Nii mõnedki eelmistes postitustes eksponeeritud esemed rändasid kingikoti sisse - Kärdile, Annelile, Merlele. Juurde tegin ka muidugi. Kõigest ei tulnud meelde pilti ka teha, nii et kes loeb ja leiab, et tema käsitöökinksi polegi väljanäitusel, siis ootan fotot. Kärdile läksid kollaste roosidega, Annelile roosade suurte pärlitega ja Merlele mustade kellukatega kõrvarõngad. Ema sai suurte latakatega sini-kollased kõrvarõngad, millele tegin juurde ka käeketi ja panin värvuselt väga sobivasse kinkekotti. PS: kinkekotivaru ammendus täielikult!

Karenile tegin liblikatega rippuvad, Aide omadest pilti ei teinud, nii et neid ei näe. Aga Aide omad läksid Karenile rohkem peale, nii et tehti kiire vahetus. Aidele õmblesin teekannu soojendaja ka karvasest kangast, aga pilt jäi sinnasamasse, kuhu kõrvarõngaste omagi. Tegemata. Aster tahtis juba tükk aega uusi kõrvarõngaid oma allergilistele kõrvadele. Nii ma tellisingi kullatud otsikud ja hoian siiamaani pöidlaid pihus, et mingit halba reaktsiooni ei tekiks. Tegin küll kaks paari, aga punased meeldivad mulle rohkem. Idee on sama, mis mu telefoniripatsil. Sealt see tuligi, et Aster nägi ripatsit ja tahtis sellised kõrvarõngaid, ainult punaseid. Tulid välja sellised.

Tegelikult tegin Triinule veel ühed tiigrimustriliste helmestega kõrvakad ja endale ka jõuludeks ühe paari, aga tiigrikatest ei saanud ilusat pilti ja enda omad teen natuke ümber ja siis eksponeerin.

Et sügaval talveajal midagigi kodus korda saata, siis tegelesin kõige pisemate pisiasjadega. Samal ajal Aide teekannusoojendajaga õmblesin ka endale ühe. Endale tegin esimesena, et veenduda toodangu kvaliteedis ja väljanägemises. Jube rahule jäin küll, sest katse tulemused olid head - umbes neli tundi õhtul voodi kõrval soojendaja sees lesinud tee oli täiesti joodava soojusega, mitte jahtunud lurr. Wupiduu!

Teise asjana voolisin vannitoa riiuli jaoks roosikesi, mis sobiks värvilt ja ilmestaks üldist valget. Jääb vaid loota, et neid esimese tolmupühkimisega minema ei uhuta.

Last but not least: palusin Janaril endale aastapäevaks meisterdada kõrvarõngahoidja, mis hoiaks mu püsikasutuses olevat kogu korras. Kuna ta ei ole meil just kõige suurem nokitseja tüüp, siis aitasin oma jõududega ka ja kahe peale saime valmis. Tegelikult sain muidugi hoopis suurema kingituse osaliseks, kui oodata oskasin, aga see selleks. Nüüd on nii mugav iga hommiku valida värvi ja pikkuse järgi sobivat paari, sest kõik on ilusti näha.

Pildi peal pole näha, aga reaalsuses on korruseid kokku 3. Kõige kõrgemal on poest ostetud, teisel isetehtud lühemad ja kolmandal segamini väga pikad.

Idee leidsime koos emaga Bolig Pluss ajakirjast suvel ja nüüd leidsin ma täpselt vajaliku tähtpäeva, mille jaoks selle meisterdamist paluda.