Pimedus tapab!

Tapab nimelt jällegi igasuguse teotahte. Ma juba eelmisel talvel ilmselt siunasin sellel teemal, aga nüüd jälle uue hooga! Tegelikult ka, hetkel on käimas 14. november ja ma pole ühtegi postitust teinud!

Avastasin, et meie uhiuut kasvuhoonet ma polegi eksponeerinud. Kuna õues on aga nüüd pime nii hommikul minnes kui ka õhtul, siis pildistamistööd ei saa argipäeviti eriti edukalt teha.

Kaks nädalat tagasi nädalavahetusel istusin ma nõutult õmblusmasina taga ja vahtisin ringi. Kuni lõng torkis mul silmad peast välja, et tähelepanu saada. Tegelikult patustasin ma selle ringsalli kudumisega väga, sest kudumisjärjekorras on ikka veel esimesel kohal Janari ilma sõrmeotsteta kindad, aga otsustasin siiski kiusatusele järele anda. Mulle ikka niii imponeerib jämeda lõngaga kudumine, sest asi saab nii kiiresti valmis. Pean vist natuke käsitöö vallas kasvama, et võtta ette töid, mille jaoks palju aega kulub. Seda salli tegin ma ühe õhtu. Kulus kaks 100g tokki punasevärvilist lõnga (Adriafil Baba oli vist) ja üks 50g tokk musta (mingi Maxima, aga tootja nime ei mäleta, näeb välja samasugune nagu Baba). Sall tuli hea soe, natuke on veninud nüüd kandmisega, aga üldiselt käib kaks korda ümber kaela. Tegemist täiesti tavalise soonikuga, otsad õmblesin kokku, et tekiks ring.

Samal päeval, kui ma nõutult õmblusmasina taga istusin, ma siiski õmblesin ka midagi. Ja nüüd tuleb meelde, et ilmselt oli mul siis puhkus. Tegin oma ainukesed kalli hinnaga ostetud teksad alt kitsamaks. Veel ei ole ma väga laia-püksi-moega kaasa läinud, kuidagi ei tunne, et ükski king ka kokku läheks...Kitsas on ikka parem.

 

Ühe hea sooja seeliku tegin ka ümber - ülevalt kitsamaks, et rohkem keskkoha peal saaks kanda. Enne oli puusaseelik. Mul on veel 2 seelikut, mida ma tahan sama loogikaga ümber teha, üks nendest on paksemast materjalist, väga sobilik talveks. Võtan muudkui hoogu.

PS: Peaaegu iga pildi peal on "Vaikelu oranži tooliga". :)))

Pintsak-jakk.

Või no oli mul üks selline korralikum riideese. Aga lõpuks tüdinesin ära ja nii see seisis igasugustes hunnikutes kuni eelmise nädalani. Ma vaimusilmas teadsin ammu, milline tulema peab. Endalegi üllatuseks suutsin täpselt nii teostada ka.
Enne nägi siis välja nii:

Väike lõikus-õmblus siit ja sealt, vahepeal pärlikarbi ümber ajamine ning välja tuli nii:
PS: Tagaosast on pildi teinud Janar - hoopis teine tera, kõik on selge ja värvid säravad.
Varruka nööpide pärast pidingi pärlikarpi tuulama minema ja see läks ümber nigu niuhti. Präänikul lõbu laialt, veeretas ümmargused pallid veel rohkem mööda tuba laiali.

EEST

TAGANT

VARRUKAS

Only clothes.

Sügis ütles mulle, et üht head mütsi oleks veel vaja. Just musta värvi. Õnneks ma olin tellinud 2 tokki musta lõnga Karoliine Hõbelõngast. Silt on teises toas ja nime ma peast ei tea, aga see oli minu meelest merino ja tavalise villa segu ja midagi oli veel. Seega ma eeldan, et tulemus peab soe olema ja siiamaani ei ole veel alt vedanud. Talv pole muidugi käes ka.
Põhimõtteliselt on see samasugune nagu mu punane. Täpselt sama õpetuse järgi tehtud.

PS: Ma lihtsalt pean ise pilti tegema, sest Janar ei viitsi tavaliselt kompositsiooniga vaeva näha. Seega kui ma lasen tal pilti teha, siis lõpptulemusena teen ma ikka ise ka veel, et enam-vähem talutav tuleks.

Reede õhtul tegin hästi kärmelt ühe seeliku valmis. Ja tõesti - see ei olegi vanast kraamist ümber tehtud, vaid tuttuuest kangast välja lõigatud ja kokku õmmeldud. Tutoriali sain SIIT, kuigi kuna ma tahtsin seda rohkem ümber ja ehk oli ka kangas venivam, siis võtsin algsest enda tehtud lõikest kõvasti sisse. Neid toredaid värvilisi pakse kummipaelu on mul sahtlis juba mitmeid, ootuses seeliku külge saada. Esimene neist läks kasutusse.

Täna mässasin ka natuke õmblusmasinate taga. Vans'i pusa tegin ümber lõppude lõpuks. Ostsin selle ju päris ammu, aga kandnud olen vähe. Tegelikult on see meeste mudel, aga naiste oma sel ajal ei olnud taolist ruudulist ja ma arvasin, et meeste M käib mulle kah. Reaalsuses hoidis ta ikkagi liiga kottis ja laialt ja ma ei tundnud ennast hästi. Nägi välja:

Ja nüüüüüd - ongi paras! Nii lihtsalt saabki õnnelikuks. Mõlemalt poolt külje pealt ja varrukatest tuli sisse võtta.

Üht püksipaari üritasin kantavaks teha, aga ei õnnestunud. See oli juba teistkordne katse, esimene oli vast paar aastat tagasi. Mis seal ikka, iga projekt ei pea ka välja tulema.
See-eest Janari punase pluusi väiksemaks tegemisega sain küll hakkama. Selle külgedel olid lõhikud ja vägevad tugevdused, mille ära harutasin ja uuesti tagasi õmblesin. Väljanägemine tuli samasugune nagu originaalis.

Midagi vana.

Bershka'st sai kunagi ostetud lihtne tank-top, mis oli hea pikk ja mida ma kandsin igal võimalusel. Lõpuks arvas kangas, et aitab küll ja kaenla alla ilmusid augud. Peaaegu juba viskasin minema, sest ei käi ju käed kõrval kogu aeg, et auke näha poleks ja nõeluda oleks veel imelikum. Kui Karen mult ükskord abi palus oma tank-topi ilusamaks tegemisel, siis sain sealt kohe mõtte ja nüüd lõpuks tegin teoks. Iseenesest on see nii super lihtne, võtab väga vähe aega, aga me like it. Paelale tuleb keskele pika sammuga õmblus teha algusest lõpuni, ühest niidist tõmmates ära krookida ja lõpuks peale õmmelda. Kõik - valmis!

                       EEST...                                                                               ...JA TAGANT.

Järgmisena võtsin ette paari saapaid. Sellisel kujul ei imponeerinud need mulle enam mitte kuidagi ja alates päevast, kui ostsin, olen nendega käinud ehk paar kuni mitu korda. Ja seda on ikka väga vähe. Esmalt lõikasin sääred maha. Muidugi õnnestus mul tõmmata lukutila üle otste, siis ma kirusin 10 minutit järjest ja hakkasin alumist lukuõmblust harutama, sest muud moodi seda tagasi ei oleks saanud. Lõpuks õnnestus ja eks pärast sain käsitsi jälle kinni õmmelda kogu krempli.
Teine tore kogemus oli ööside kinnitamine. Ostsin Karnaluksist algelise komplekti ja asusin usinalt asja kallale. Ind rauges kiiresti, sest jamamist oli niiiiiiii palju! Tavalise sirge kanga külge, millele saab igast küljest ligi, on kinnitada väga lihtne, aga valmis saapale pidin iga augu jaoks eraldi skeemi välja mõtlema. Õuddneee. Ja lisaks sellele tahtsid katterõngad vahepeal ära hüpata oma kohalt, sest ma polnud piisavalt kõva matsu haamriga lajatanud. Nii algaski kogu nali otsast peale. Osad rõngad läksid kõveraks ka. Vedas, et mul väike varu oli.
Tulemus on see, et ehk nüüd käin nendega rohkem kui paar korda aastas. Selle sügis-talv-kevade hooaja peavad vastu, ma loodan. Pildi peal näevad täitsa kobedad välja. Kuigi peab nentima, et punane lai pael passis paremini, aga jätkus vaid ühe saapa jaoks. Tuleb poodi minna.

Vahepeal mässasin ka ühe taburetiga. Kaks on mul neid veel ja igaüks saab isemoodi. Esialgses olekus nägi välja selline:



















Ühel päikeselisel sügispäeval võtsin paremasse kätte kuumapuhuri, vasakusse pahtlilabida ja asusin koorima. Isegi päris kenasti tuli lahti värv. Ühe korra õnnestus kätt ka kõrvetada. Järgmisel päikeselisel sügispäeval lihvisin asja enamvähem ühtlaseks. Ise olin üleni punase tolmuga kaetud.
















Ja siis asusin värvimise juurde. Mõni võib mõelda, et mis mõte oli seda valget värvi maha võtta, kui uuesti valgeks tegin. Aga mitu värvikihti sa üksteise peale ikka laod. Pealegi alumine oli koorunud juba osadest kohtadest ja siis oleks kohe väga krobeline tulemus jäänud. Mustri tegin salvrätitehnikas, salvrätt ei tahtnud kahjuks vastu pidada lakkimisele ja võttis end pinstli külge kinni mõnest kohast. Suurema katastroofi suutsin ehk siiski ära hoida.












Viimase asjana tegin pooltõbisena vanaisale sünnipäevakingi valmis. Kuna pärnakad nagunii väga tihedad blogikülastajad pole, siis võin nats varem eksponeerida. Vanaisa kell tuli ilusam kui minu oma, selline väärikas. Ma arvan, et sobib nende väiksesse pätsusse ilusti. Ega ma ei tea muidugi, palju seda Pärnus ka vaja läheb, aga ehk päris kasutuseta ei jää.

Mida võib sellest postitusest järeldada - vaikselt nokitsen igast asju teha, aga tihedamini kirjutada ei viitsi, topiks ikka kõik ühte pikka postitusse kokku.

Ja nii need nädalavahetused lähevad.

Väike pilt-paar meie peaaegu-valmis katusele ronimise konstruktsioonist, mis on nüüd põhimõtteliselt lõpetatud, kui välja arvata mõned pisidetailid. Aga need on üleelatavad.

Veel on meil olemas selline tore asi nagu kuur, mis alles nädal tagasi oli maast laeni pahna täis. Läks kõigest üks nädalavahetus, et sellest tantsuplatsi teha. Õigemini küll funktsionaalset ruumi, kus saab korralikult rehve, rattaid ja aiatarbeid-tööriistu ajutiselt ladustada. Minu kui jalgratturi jaoks läks elu hulga kergemaks ja tegelikult sai ära visatud kõvasti tarbetut kraami. Ma loodan, et prügimäe-metallimäe kulud-tulud jäävad omadega plussi. Siis oleme me võitnud igat pidi. 390 kg prügi eest taheti saada näiteks natuke üle 15€.

Väljaspool nädalavahetust sai Janari käe all kahest jalgrattast üks ja vägagi toimiv spordivahend. Mina kui esimene kasutaja ja proovija kiidan heaks.
Nii kurb, aga kaht erinevat ratast ma esialgses olekus pildistada ei jõudnud, Janar juba monteeris, kui ma koju tulin ja parasjagu ei tulnud meelde ka.

Janari vana ratta jupid.

Vt. Magnum

Kasvuhoone läks meil lammutamisele eile. Asemele tuleb uus ja uhke ja natukese väiksem. Ilm pidas ka peaaegu lõpuni ilus, lõpuks hakkas sadama, aga siis oli meil juba enamus tehtud. Siit näeb vana kasvuhoone nurka natuke. Osa puitkonstruktioonist oli nii mäda, et piisas vaid kerget lükkamisest ja juba tuli kinnitusest lahti. Mõned klaasid olid ka katki, neid sorteerisime siis hoogsalt. Täna sättis Janar vundamendi õigeks, nii et just nii suur see uus tulebki.

Ahjaa, vaadake, kui ilusti elulõngad rataste peale ronima on hakanud! Kõigest ühe suve põdesid.