Poekott autosse.

Juhtusin käima logistikaseminaril, kus nagu ikka jagati nännikotte, mis sisaldasid reklaammaterjale ja muud pudipadi, millest pool pärast sirvimist üldiselt tule roaks läheb ja teine pool jääb pikaks ajaks kapisügavustesse tolmu koguma. Seekord tundus mõistlik terad sõkadest eraldada. Kasuliku alla võib liigitada mälupulga ja koti. 

Kott ise oli tore must ja täpselt poekoti suurune, aga peal laiutas kohutavalt häiriv Via 3L Spedition kiri. Üks enesest lugupidav DSV töötaja niivõrd-kuivõrd konkurenti tasuta ei reklaami. Seetõttu kuulus silt katmisele. Janari OCC pluus oli piisavalt luitunuks pestud, et sellest ainult pilt päästa ja nii see kotil maanduski. Õmblesin masinaga peale nagu aplikatsiooni, ilma liimita.

Nüüd on autos uhke kott käepärast, kui vajadus poest läbi hüpata.

Köögikardin.

Projekt umbes septembrikuust aastast 2012. Valmis sai lõpuks märtsikuus 2013. Mõtetes nägi välja pisut teistsugune, kui reaalis välja tuli. Aga ei kurda, sobib küll kööki. Eelmine punane kardin ei lasknud valgust läbi ja tegi jube pimedaks. Sellise pika talvega ei taha hetkel ühtegi valguskiirt raisku lasta, tuleb kogu energia endasse imeda. Nüüd on ka köögis rohkem päikest, kuigi sealpool maja päikest peaaegu et ei paistagi :)

 

Teeks seeliku. Parandus - pluusi. Ja mütsi.

Tahtsin hirmsasti omale high-low seelikut teha lõpetamiseks. Mõeldud, tehtud. Sain sellise kerge kanga ka, mis peaks vabalt langema. Pärast pisukest pusimist oligi valmis. Ja ei meeldinud mitte üks teps see mulle! Kumm oli lai ja krookeid liiga palju ja no nägin välja tõeline suure taguotsaga babulja. Proovisin küll nii ja naapidi - rullisin kõrgemaks, et teeks lihtsalt lühema seeliku. Või äkki sobiks kleidiks, paneks vöö peale. Lõpuks andsin alla, sest kui ei meeldi praegu, siis jääb kappi seisma raudpolt.
Seega lõikusin kogu meistriteose jälle lahti, võtsin kõige uuema pluusi kapist ja laotasin kanga peale laiali. Tegemist väga lihtsa square topiga ja oma igatsetud high-low kandsin ka pluusile üle. Tagant on pikem kui eest.

 

Järeldusena tahaks mainida, et väga paljud DIY tutorialid ei kuku nii ilusti välja nagu idee esialgsel omanikul. Mul on igatahes mitmed vussi läinud. Võib-olla pilt tekitab illusiooni, et asi näeb seljas parem välja kui reaalselt on. Ajakirjast lõigete järgi tehtud riided tulevad enamasti alati kantavad.

Üks kiire müts sai ka valmis tehtud paari päevaga. Idee sain Sportlandist, seal oli 29€-ga saadaval täpselt sellise tegumoega eksemplar. Kaks korda käisin uurimas, mitu rida üht- ja teistpidi kootud ja kuidas pealt kahandatud jne. Tegemist oli siiski suhteliselt lihtsa koega, vaeva nägema ei pidanud. Pahematpidi kudumist oli palju, see ei meeldinud.

Talvega on müts kokku nüüdseks puutunud juba pikemat aega, kiidan. Hoiab ilusti sooja, ikkagi 100% villa ja nii tihe kude, kui mu lõtvade näppude juures võimalik on. Minu oma hinnaks 7€, kulus 2,5 tokki Coatsi Wash+Filz-it! lõnga. Pesumasinas viltima ma mütsi hakata ei kavatse, meeldis lihtsalt, et tegemist 100% villaga ja siiani armastan ma paksemaid lõngu. Peenikesed lihtsalt ei kutsu! Ja millegipärast ei taha mu rahakotirauad avaneda ka kunstmaterjalist lõngade peale.

Mütsi pildid varastasin Annikalt vabariigi aastapäeva galeriist.

Eputrilla.

Kuna käsitöölainel läheb praegu kesiselt, siis eputan oma bakalaureuse diplomiga.

Kui ma nüüd aus olen, siis natuke nokitsen ikka käsitööd ka, aga need projektid ei kuulu selle poolaasta sees avalikustamisele.

Lõpuspurt.

Kuigi plaanis oli naiselikumat käsitööd teha puhkuse-pühade ajal, siis nii ei läinud. Hoopis rohkem paelus mind värvide-liimidega mässamine. Sai ette võetud kolm projekti, millest kaks lõpetatud, kolmas vajab veel pisut lihvi ja nuputamist.

Projekt 1: Vinüülplaatidest vahesein.

Kuna meie "elutuba" on lahtine, st et trepist üles-alla käijad saavad alati perfektse ülevaate, mida täpselt elutoas tehakse, siis tekkis pisukese privaatsusevajaduse rahuldamiseks idee ehitada trepikäigu ja elutoa vahele lihtne vahesein. Me ei tahtnud midagi permanentset ja täiesti läbipaistmatut, sest valgust võiks akendest ikka trepile ka paista. Tahtsin seda eraldatuse tunnet. Tuhnisin kõvasti internetiavarustes ja leidsin mitu varianti. Janarile meeldis just vinüülide idee kõige rohkem, samuti mulle. Näidispildil olid plaadid kaetud mingi valge materjaliga, ilmselt kleepkilega vms. Meile aga sobis jätta originaalvälimus. Kõige suurem katsumus oligi leida plaadid ja kinnitusdetailid. Lõpuks sain vanad plaadid uuskasutuskeskuse riiulilt 4€-ga ja ühendusrõngasteks leidsin kõige paremini sobivat dušikardina rõngad (Bauhaus, 6€). Metallist vajalikke detaile leida ei õnnestunud. Üks variant vist isegi oli, aga meeletult kallis. Kardinapuu, mille küljes kogu kupatus ripub, pärineb Aidelt, õigemini tema naabrilt, kes asjal oma kodus enam väärtust ei näinud. Seega 10 eurot ja max 1,5 tundi meisterdamist ja vahesein valmis. Olin tulemusega nii rahul, et plaksutasin suurest õnnest terve õhtu käsi.

Projekt 2: Kosmeetika/juukseklambrite-kummide jne sahtliboks.

Ma ei olnud rahul olukorraga kahel riiulil, kus resideeruvad kõiksugu potsikud, pudelid, klambrid, mummud ja keed. Mitu korda oli Bauhausis silma jäänud vineerist sahtliboks ja nüüd lõpuks raatsisin selle ära osta. Kaunistasin sahtlid salvrätitehnikaga sobivaks ja seadsin kõik väiksemad asjad omaette sahtlitesse. Varasemalt kasutuses olnud korvid jätkasid oma ülesannet, üks mahtus boksi peale, teine teisele riiulile. Hoopis parem, rahu ja kord majas mõneks ajaks.

Projekt 3: Esiku välimuse repair.

Miskipärast tahtis värvitava tapeedi pealt värv maha tulla. Mitte kooruda, aga väga lihtsalt kriimustus ja alt tuli tapeedi algne valge värv välja. Tumeda tooni peal on hirmus hästi näha ka. Mis siis ikka, ostsin kulumiskindlama värvi, toonisin samasuguseks ja viskasin kaks kihti seina. Loodetavasti peab paremini. Kleepisin ka kinni kõik narmendavad tapeediotsad/ribad, mis kuidagimoodi seinast lahti olid tulnud aja jooksul.

Kuna teadupärast on mulle ebameeldivad sisekujunduses suvalised asjad, siis esikunurgas vedelev koera kuivatamiseks kasutatav vana kardin (kardinariie küll vett ei ima!) riivas iga päev mu silma. Aatriumis on uuendatud pudi-padi osakond, kust sain koerapea-kujulise nagi ja Faktoryst põhimõtteliselt ilma rahata pruuni froteerätiku nagisse riputamiseks. Peaksin vist hakkama koera ise pesema ka, aroom ei ole pikka aega kõige meeldivam olnud, eriti kargab see ninna, kui parasjagu ise einestada. Mida niiskem õues, seda jubedam hais ja seda tihemini pesema peaks.

Viimasena sai pisut vunki juurde elektrikapp. Hall ja üksluine oma kollase piksenoole märgiga - no ei sobinud kohe üldse. Panin jälle salvrätitehnika proovile, lisaks viibutasin pintslit ka. Ega metallil olnud just kõige lihtsam neid protseduure läbi viia (libe ja üldse mitte imav aluspind), aga vahepeal kuivada lastes sain asjaga ilusti hakkama. Et esik täielikult valmis saaks, on jäänud veel paigaldada vanad head liistud (öäkk) ja plaatida põrand porimattide all. Kumbagi neist kodus ei leidu, seega hakkan järgmise poeskäigu jaoks raha koguma ;) No ja mõni tilluke nüanss tahab ka lisaks tähelepanu...

Tundub, et võib rahule jääda kahe puhkusepäeva produktiivsusega. Järgmisel aastal uue hooga, loodetavasti suuremaga kui aastal 2012!