Üht ja teist võrevoodile.

Algselt plaanisin voodisse pehmendused õmmelda. Sattusin aga juhuslikult guugeldama pehmenduste teemat ja leidsin ameeriklaste pikad artiklid, kus väideti, et need tuleks täiesti ära keelata, sest suurendavad lämbumisriski jne. Eks ameeriklased on üldse väga paranoilised igasugustel lastega seotud teemadel, argumente oli nii poolt kui vastu. Lõpuks otsustasin, et kui minu väike põnn peaks hakkama oma jäsemetega nii kõvasti vastu pulki vehkima, et haiget saab, siis küllap leian ka aja need pehmendused hiljem valmis teha.
Niisiis meisterdasin hoopis sellise teisaldatava taskuseina, materjali olin nagunii suure varuga ostnud (poroloon Abakhanist, kangas Karnaluksist). Eesmärk on sel hoida käepärases kohas väiksemaid asju, mida öösel võib tarvis minna, et oleks lähedalt haarata, mitte ei peaks unise peaga teise tuppa jalutama.

Kõikide detailide kantimine võttis jupp aega, aga oli seda väärt. Ülemised ja alumised kinnitused on kummipaela ja nööpidega, et pisike näpp ei tahaks nööri tirima hakata. Külgedele jäid siiski tavalised paelad, aga need on väljapoole seotud ja loodetavasti käeulatusse ei jää. Iga detaili sisse panin tugevduseks poroloonitahvli.
Lisaks olen valmis õmmelnud kaks voodipesukomplekti. Mõlemale tegin ka padjapüüri, kuigi seda algselt tarvis pole. Mugavad kummiga linad saime Ikea'st, seega nende peale aega raiskama ei hakanud. Pildi jaoks ei tahtnud tekikotte laiali laotama hakata, seega nii palju kui näha on, siis tähestikuga ja sinisetriibulised on minu kätetöö. Kangad Abakhanist, sinisetriibuline on uskumatult pehme ja mõnus.

Taburet vol. 2...?

Üht taburetti olen juba varem putitanud, aga kas sellest ka kirjutatud sai, vot ei mäleta enam. Neid kolmejalgseid taburette on meil kokku 3, nüüd võtsin ette teise. Kõik kolm on kunagi olnud punased ja seejärel valged. Nüüdseks on istumisosa valgest saanud kriimuline määrdunud beež ja üleüldse värv kohati maha tulnud.
Nii ma võtsin jälle kuumapuhuri ja pahtlilabida kätte ning asusin vanasid kihte eemaldama. Istet oli lausa lust teha, aga jalad see-eest paras jant. Suurema osa värvist maha saanud, tõmbasin liivapaberiga kogu kupatuse sirgemaks ja ladusin seejärel kolm uut kihti valget mööblivärvi peale.
Viimase idee, panna istmele pehmendus ja riie peale, leidsin 2012nda aasta jaanuari Kodu&Aed ajakirjast. Poroloon pärineb Abakhanist, katteriideks on Janari triiksärk ja nööbikatte/lipsud lõikasin oma vanast seelikust. Jalgadele sokkide otsa tõmbamise ideed olen ka kuskil ajakirjas kunagi näinud. See on hea viis, kuidas fikseerida ära vildid, mis jalgade alla panin, et põrandat ei kriibiks. Tavaliselt kipuvad need üsna kähku ära kaduma, nüüd peaks aga see probleem olema lahendatud.

Enne puhastust

Peale värvi eemaldust/lihvimist

Valmis!

Tuba põnnile.

Hakkasime ehitusega pihta aprilli alguses. Selle toa kohal oli algselt lihtsalt avatud ruum diivani ja tugitoolidega, mis sai kasutust minimaalselt ehk tavaliselt siis, kui mõne sündmuse puhul ööbijaid rohkem oli ja diivan magamiskohana käiku läks. Majaprojektis on see tuba siiski kinnine ja lastetoaks mõeldud, küll teistpidise planeeringuga.

Toa sisustamisel sai põhivärviks valge, kuna päevavalgust satub sinna vaid läbi ühe katuseakna. Mida rohkem pindu valgeks värvisime, seda heledamaks tuba läks ja praegu ei tunnegi puudust suuremast aknast. Pigem on hoopis mugav, et katuseakna rulooga saab toa ühe liigutusega magamiseks sobivalt hämaraks muuta.

Meie karvasele lapsele meeldib tuba väga, eriti see Ikea vaip. Voodis käib ta ka aeg-ajalt magamist proovimas, teeb tulevasele beebile juba aset soojaks. 

Tapeet pärineb Boråstapeter'i kollektsioonist Marstrand, ostetud Värvikeskusest. Seal on tõesti suur valik ja kataloogist tellides sain oma rulli kätte juba nädala pärast. Ma ei tahtnud midagi väga titelikku, vaid pigem universaalset, mis sobiks lapse tuppa pikemat aega. Janari heakskiidu pidi tapeet ka saama. Laes ja seinas on vastavalt Vivacolor Interior White ja Interior Satin, põrandal Amello põrandaõli, hiljem tõmbasime sama firma karnauba vesivahaga kogu pinna üle.

Oma näpukestega tegin kardinad, lipukesed ja tähed laelambile. Janar tahtis seda lampi juba prügikasti visata, sest lõime kordamööda sinna pidevalt pead ära. Saime õnneks ühe metallist jupi vahelt ära võtta ja lühtri kõrgemale lae alla tõsta. 

Talvemüts südasuvel.

Täpselt selline tunne oli küll esmaspäeval pilti tehes, et valisin kõige kuumema ilma nii talvise eseme tegemiseks nagu seda on üks müts. Tegelikult alustasin kudumist paar nädalavahetust tagasi bussiga Pärnust Tallinna sõites ja sel ajal oli ilm veel üpris jahe, oleks võinud vabalt mütsi pähe tõmmata.
Muster pärineb ikka (ülla-ülla) Dropsi lehelt, tegemist ülilihtsa projektiga, muster asub siin. Ei saa mul veel isu täis sellistest lotu-mütsidest, muu tegumoega mütse minu riiulist ei leiagi. Lõngadena kasutasin Drops Alpacat ja Rowan Kidsilk Haze'i, viimast seepärast, et Drops Kid-Silki Järve käsitööpoes sel hetkel polnud ja ei viitsinud spetsiaalselt otsima ka minna. Värvid sobisid edukalt kokku ka kahe erineva tootja puhul, Rowani värv oli vist 595 Liqueur ja Drops 3969 punane/lilla.

Äär ei jäänud minul nii rulli nagu näidisel, aga see eriti ei morjenda. Iseenesest tundub müts küll jube soe olevat, loodetavasti mohäärlõng täidab oma eesmärki ka jahedamate ilmade korral. Nüüd ei jää muud üle, kui müts kappi talve ootama panna. Kommentaariks eelmisele postitusele - tuli tõesti kudumisisu tagasi peale pahtlite-värvide-liistudega mässamist.

Kawa uues kuues.

Talvisel ajal sai ette võetud kaherattalise demontaaž. Kõik värvitavad osad viisime ülevärvimisele, sest paak tahtis ilusat uut kahevärvilist lahendust ja ka muud jupid ei öelnud väiksest värskendusest ära. Nüüd on meil perekonnas mõlemad two-tone motikad.

Professionaalidel (sadulsepp.ee) lasime ära vahetada ka sadulanaha, lisaks tahtsin sadula kuju ka muuta, et oleks voolujoonelisem ja seetõttu paratamatult tagaistujale ebamugavam. Kuna ma aga ei plaani kedagi eriti kaasas vedada, siis pole sel suurt tähtsust. Vana sadul oli selline nööpidega, nagu nahkdiivan ja tegi tagumiku eriti pointy'ks, mis mulle üldse ei sobinud. Uue lahendusega olen ülirahul! Sõidumugavust ise veel kommenteerida ei saa, sest pole sõitnud, aga Janar kiitis heaks.

Oma näpukestega tegime veel mitmeid pisitöid - vahetasime ära lenksu, siduri-piduriheeblid (uutel punaste silmadega pealuud otstes)ja esisuunatuled, mis nüüd asuvad käepidemete otsas. Lisaks kleepisime esiporikal istuvale kotkale punased silmad, lõikasime tagumise tule lühemaks/vähem eenduvamaks ja kõige närvesöövama tööna kleepisime käsitsi paagi mõlemale küljele kivikestest pealuu kujutised. Oi, see oli vast tore töö...kulmupintsettidega kivi kivi haaval nokitsesime, aga tulemus on seda väärt.

Janar võttis praegu laibakad ka maha, sest mina oma õllekõhuga sõitmisega hetkel riskima ei hakka, aga ratas tahab siiski liikumist saada ja temale jäävad jalgadele ette.
All in all on mul nüüd kõige ilusam motikas, pean veel vaid pisut kannatama, et ise sadulasse saaks.