Haamer nr. 2 versus muud möginad.

Järjekordne nädalavahetus kaevamise ja muu füüsilise töö tähe all. Mu üliväiksed käemusklid ehk kosusid ka pisut.

Niisiis. Kui ma eelmine kord kaebasin, et oma jõududega ei saa me raudselt kuidagi selle killustiku ja asjaga hakkama, siis - nagu oleme pidanud tõdema umbes sada korda majaehituse jooksul - saame ikka kõigega ise hakkama küll. Laupäeval rabasime kolmekesi, pühapäeval kahekesi. Labidas maasse ja jälle kärutama. Pool õue on mullahunnikuid täis, mis ootavad laialiajamist ja kuiva ilma, mida enam ei taha kuidagi tulla. Killustikku rehitseda oli ka tore. Igatahes saime hakkama, suured aplausid mulle ja Janarile ja Aidele. Ennast kiitmast ikka ju ei väsi. Ootan "põnevusega" järgmist etappi - liiva vedamist, juhhei!

Kuskil kõige selle vahepeal olen natuke tegelenud ka purgimajandusega. Esimene katsetus tikrimoosi näol kukkus vist välja päris kobe, pole veel purki pannkookide kõrvale lahti teinud. Teine katsetus -adžika, mis pole kindlasti õige retsepti järgi, aga viib keele alla - tuli ka hästi välja. Kallutame igale poole peale seda, vähemalt mina küll. Et talveks ka midagi jääks, siis lasksin memmel viia osa kuuri, et käeulatuses poleks. Kui tomateid veel väga palju küpseb, siis tuleb mõelda ka teise portsjoni tegemise peale. Janariga kahekesi panime purki, oli tore. Et ilumeel ikka ka rahulduks, siis tegin kobedamad sildid ja riidest kaanekatted. Ei tea, kas mustsõstrast ka midagi põnevat saab teha. Moos tundub selline liiga lihtne, tahaks midagi ekstravagantsemat teha, aga ei tea, mida. Uskumatult suured marjad on peal põõsal. Isale oleme juba sokutanud natuke ja kui muidu kõht tühjaks läheb, siis on ka hea lihtne korilaseelu, mine ja korja ainult.

Muidu puhkan. Lausa vapustavalt tore. Tahaks kõik toimetamised korraga ära teha, aga ajast jääb väheseks. Sõitsin esmaspäeval rattaga Kallaverre ja selline tunne oli, et suvi alles algab, päike siras ja värki. Kahjuks tappis järgmise kahe päeva sombuilm selle tunde.

Igatahes tegin meie väikses raamatukogus sorteerimise teemade järgi, nüüd leiab üles ka miskit. Ja kuna raamatud on arvuti toa ülemisel poolkorrusel (kuhu pääsemiseks ma redeli koos Janari abiga tuppa tassisin), mille põrand on kõva lihtsalt istumiseks, siis vedasin sinna üles kõik mugavused. Need omastas aga Präänik, kes kasutab seda aset siiamaani meie Guitar Hero harjutustundide ajal. Kui mina oleks laps, siis ma küll tahaks hirmsasti seal magada. Präänik ongi meie väike laps, kellel on oma väikses pesas kindlasti väga huvitav tuttu jääda. Kuna ta seal nii armas oli, siis ei saanud ma ka jätta kuidagi pilti tegemata.

Haamer nr. 1

Kuni praeguse hetkeni on pigem käsitöölainel postitused olnud. Nüüd lõpuks saab ühe korraliku ehituspostituse ka kirja.

Suve projekt nr. 1

Tegelikult lähevad esimesed kiitussõnad hoopis meie ehitusmeestele, neile peaaegu-ainukestele, kes meil olnud on, just pikemat aega. Nende tehtud tööd näeb pildil. Või noh, pisut näeb. Nimelt saime majale talvejope selga ka alumisele korrusele. Oi, kui nüüd talvel külm on, siis ma tean kellele vastu pükse anda, aga loodan kõigest väest, et see ainult ähvarduseks jääbki. Ainuke asi, mis tibatillu kripeldama jäi, on värv. Sellega on aga see hea asi, et kui pappi ja tahtmist on, siis saab alati üle teha. Meie hetkel ei tee.

Suve-projekt nr. 2
August küll käes juba, aga mina usun neid ennustajaid, kes oktoobrini sooja lubavad ja siis on ju suur suvi alles ees. Igatahes, kuumuse ja väikeste välismaa Absint'i jääknähtude leevendamiseks (mille serveerimisega ikka vaeva nähti ja keeleots ära põletati) otsustasime teha füüsilist tööd. Üks nädalavahetus ja postid on valmis. Paar väikest abilist käis ka segu suunamas ja patsutamas. Järgmisena oleks hirmsasti vaja paari pluss veel paari suuremat (aga ei ütle ka väikestele ära) abilist, kes sooviks pisut käelihaseid pingutada ja labidakest vibutada. Kruusale tuleb ka ruumi teha, aga kahekesti vist teeme järgmise kevadeni. No mitte päris, aga peaaegu. Nii et tasuta trenn on enampakkumisel.

Lisaprojekt NV. Materjali pole kunagi täpselt. Meil jäi üle killustikku ja seguu. Aide nobedate näppudega vormis sellest ühe tõhusa vihmavee äravooluaugu. Hea, et pühapäeval oli alguses päike, jõudis pisut ära kuivatada meistriteose. Kui madinaks läks, siis pandi riistapuu kohe esimese suurema katsumuse ette. Ja üle elas. Ja töötas uskumatult hästi. Kogu see Ülemiste järve suurune vihm, mis meid 5 minuti jooksul uputada püüdis, kadus mööda renni kraavi. Isegi minu kaunistuseks topitud kivikesed jäid ellu. Nii et hurraa! Aplaus autorile.

Red alert.

Ma siin olen peast ka pisut punane. Mis tähendab, et tegelikult peaks pead värvima, et ikka täiesti punane olla. Muidu on nats leige värk.

See pole aga kõik. Et ikka postitus pealkirja vääriline oleks, siis tulevad eksponeerimisele 2 punast projekti, millega ma olen hakkama saanud.

1. Mitte-päris-haaremipüksid.

Leidsin lõike viimasest "Käsitöö" ajakirjast. Kusjuures ajakirjas olid nad Annegrete jalas. Igatahes, seal oli suht ehtsate haaremipükste lõige ka, aga neid ma ei võtnud, sest Janar vihkab haaremipükse. Mõtlesin, et teen hullult kompromissi. Kui püksid valmis sain, siis ei meeldinud need talle ikka. Mida oligi muidugi arvata. Aga väga super mugavad on ja mulle meeldivad. Nii ma käingi nendega nüüd näiteks tööl või kuskil, kus tema ei näe. Ja olemegi mõlemad õnnelikud. Kangas pärineb Kangadžunglist, nööbid on ka neil muidu, isegi Espriti omad, mis pärinevad Aide nööbivarudest, mida ma kahandasin umbes poole võrra, kui tal külas käisin. Nööpaugud kusjuures tegin täiesti käsitsi ja täiesti kohutavad tulid! See oli hetk, mil mõistsin, et vajan kaasaegset õmblusmasinat. Teine samasugune mõistmisehetk saabus, kui mul mingi aeg tuli soov pükse jalga panna ja avastasin, et tagumiku peal on õmblus hargnenud. Stretšõmblus on selle hädavajaliku õmbluse nimi muidu. Uue masinaga tegin kõik korda nigu niuhti, kestab siiamaani.

2. Vahepalaks veel ühed retuusid.

Mis olid valmis juba ammu, aga igalt poolt õmblused rebenesid kogu aeg. Millegipärast ema overlokk ei teinud nii venivat tööd nagu mul vaja. Superhüper uue Brotheri masinaga vuristasin kõik õmblused üle stretšiga ja voila! Ei hargnegi enam. Nüüd on need officially lemmikretukad. Ikkagi pisut punased.

3. Kahe käe ja peaga talves.

Enne Jaanipäeva oli Kaubamaja galerii lõngapoes, Liann on vist selle nimi, allahindlus -25% kõik lõngad. Läksin sihikindlalt, et ostan midagi raudselt ja kuna ma tahtsin proovida järgi selle mütsi tegemist, siis jäi silm peale paksule lõngale nimega "Simpson". Võtsin 2 tokki, aga mütsile kulus 1. Olen vastik kopeerija, tegin ka punase nagu originaal, aga musta ei tahtnud, sest neid on mul juba mitu. Teine tokk seisis natuke aega, kuni oli aeg ilma sõrmedeta kinnasteks saada. Tegin nad suht pikad, sest kavatsen endale sügiseks/talveks ägeda mantli või asja õmmelda, millega need sobiks. Kui külm hakkab, siis panen mustad sõrmikud alla. Ise olen rahul. Peaaegu.

Viimase aja tegemised

Üks päev olin trotsi täis ja hakkasin saviga mässama. Esimest korda ei tulnud üldse ilusad helmed ja nii mul läks tuhin üle. See oli siis jõulude paiku. Nüüd aga surfasin netis ja leidsin superblogi. Seal on niiiii palju niiiii ilusaid helmeid tehtud sellest savist, et mine lolliks. Läksingi kohe.

Kuna ma ju esimesel korral ei kasutanud oma imepisikesest varust peaaegu midagi ära, siis otsisin kuskilt august need üles ja asusin sihikindlalt asja kallale. Mõtlesin, et teeks mingi lilleasjanduse, aga ainult kahe värviga. Need minu savid on kõik vist mingid efektikad, sest läige on sees ja mulle ei meeldinud, kuidas see roheline lilla ja hõbedase juures välja nägi. Pean lähemas tulevikus ikka paar tavalist värvi juurde soetama. Igatahes. Seekord jäin natuke rohkem rahule, tegin kokku 8 helmest, lillemotiiv on nii nagu ta on. Kuna ma pigistasin ta liiga väikseks, siis lõikasin lõpuks neljaks ja panin kokku, tuli selline tore sigri-migri. Ehete tegemiseks võtsin jällegi natuke hoogu, üleeile ja eile näpistasin uneajast natuke. Välja tulid sellised. Kogu muusika peale kõrvarõnga konksude ja käeketi kinnituse (mis on Helmehaldjast pärit) on self-made. Korralikke vahendeid oleks vaja lõikumiseks jne.

P.S 1: Taust on kiisukarvane, sest ta aeleb selle madratsi peal kõvasti, aga hea neutraalne värv on see pruun pildi jaoks.

P.S 2: Kavatsen ikka õpituppa ka minna Helmehaldjasse mingi aeg FIMO savi saladusi õppima, aga need on natuke pahal ajal 17.15. Ma ei jõuaks Smartenist küll kuidagi selleks ajaks sinna kohale. Vist. Ehk on mõni laupäeval. Kuigi ega nädalavahetusel ei viitsi kohe üldse linna vedada ennast.

P.S 3: See komplekt läheb niiiii hästi kokku mu lilla-valge ajaleheseelikuga ühest varasemast postitusest!!!

Koos suvega on ilmunud ju putukate parv, nad elutsevad ka meie akende taga. Plekk-katuse all on aga võimatu kinnise aknaga magada. Niisiis kannatasime pool suve öiset pininat ja hammustusi. Kuna katuseaknast tuleb tuppa kõige rohkem õhku, siis oli sinna vaja midagi nuputada. Mingid koledad sääsevõrgud akende ees ei meeldi mulle mitte üks põrm. Mõtlesin seda teostust siis pool suve ja sain hakkama. Tegelikult idee oli isegi juba varem valmis, aga materjalivalik on ka suht keeruline. Alguses tahtsin hirmsasti sepistatud kardinapuid sinna, aga siis oleks vaja olnud mingi spets hoidja teha, sest putukakardin ei tohi ju olla vabalt lendlev, see peab olema tihedalt vastu aknaäärt. Nad on ju kavalad, leiavad kõik väiksed avaused üles.

Lõpuks jäi valik järgmiste käepäraste asjade peale: hoidjad heegeldasin, kardinapuude jaoks puidu leidsin kolmandalt korruselt, peitsisin ära. Kardinaks sain riide Kangadžunglist, seal oli väga palju erinevaid värve seda võrguriiet, minu oma sobib ilusti suure akna kardinaga kokku.

Osade hoidjate peale heegeldasin lille ka kaunistuseks (fotoaparaat ei tahtnud üldse ilusat makrot teha lillest, kapriisne selline). Ise paigaldasin ka kõik kruvikeeraja ja kruvidega. Kardin sai ikka suht tuuga, nii et nüüd pole ühtegi auku ega ava, kust mõni ümiseja sisse saaks. Kui talvel ei ole näiteks vaja sellist kardinat, siis tõmban lihtsalt puupulgad välja hoidjatest ja asendan mõne muu dekoratiivkardinaga.

Ise tehtud, hästi tehtud, ütlen ma selle peale.

The Bag.

Mina kui kotimaniakk õmblesin endale üks kord koti. Sain valmis ka. Olen rahul. Janari teksad lõpetavad oma elu alati auguga, nii et ma vist võiks endale mitmeid kotte nendest pükstest teha, aga hetkel piisab ühest. Mõtlesin, et tikin ka hullult. Teksa on ikka nii tugev, et näppudel hakkas valus. Õnneks sain Aide käest sõrmkübara. Igatahes. Siin ta on. Koos Präänikuga.

Tegelikult olen ma teinud poekotte ka tükki 3 ja kõik on kingiks läinud. Nagu ikka, unustasin ma pilte teha neist, nii et jah. Kõige rohkem meeldib vast empsi oma, sest see riie ise oli väga super ilus ja see pits kah. Vanaema koti riie oli ka ilus, kõige rohkem meeldis kuldne nööp. Sandra kotile tegin tikandid, samal ajal sõitsin autos Pärnu poole. Autosõit mu näputööd ei seganud. Poes katsetasime koti kohe järgi ka, ladusime täis kraami ja pidas vastu. Loodan, et peab ka uue omaniku käes. Nüüd on plaan endale ka üks eksemplar õmmelda, aga ma pole veel välja mõelnud, milles selle originaalsus peaks seisnema. Ega minu kott ei tohi siis olla igav. Mitte et teised kõik igavad oleks, igaüks on kellelegi spets tehtud.