Soojaveekoti kasukas.

Kunagi oli meil kodus elektriline soojenduspadi. Kui eraldi elama tulime, siis tundsin alatasa puudust soojendava funktsiooniga esemest. Läksin lihtsa vastupanu teed ja ostsin apteegist soojaveekoti. Küll see haises koledasti naftatoote järgi ja ega välimuski kõige kenam polnud. Lisaks tuli iga kord kott rätiku sisse mähkida, et end mitte ära põletada.

Alguses mõtlesin õmmelda kotile vähe kenama katte, aga kui sealsamas varasemalt mainitud Dropsi lehel mustrit nägin, oli asi otsustatud. Ma armastan palmikuid ja selles mustris oli neid piisavalt - muster ise asub siin. Lõngaks kasutasin selle mütsi jääke, õigemini neidsamu üles harutatud pikki kindaid (ei saanud piisavalt kasutust). Loomulikult jäi ka natuke lõnga puudu, millega ma ka juba alguses arvestanud olin, ja näppasin jälle enda susside jaoks mõeldud punasest Eskimost ühe toki. Minu vana lõng oli Eskimole üpris sarnane nii jämeduselt kui värvilt, seega häirima see vahetus mind ei jäänud.

Üks soojakott leidis teise

Kui kedagi või midagi nüüd soojendada on tarvis, siis saab seda teha silmale hoopis rohkem rõõmu pakkuvas vormis. Täna proovisime järgi, hoiab minu meelest kauem sooja ka.

Sussid suurele ja väikesele.

Juhtusin lehitsema sellist ajakirja nagu "Unelmien Talo&Koti". Iseenesest tore väljaanne, kuigi soome keelt ma ei mõika. Nii palju saan ikka aru, kui vaja oleks. Ühe lehekülje nurgas oli pisike ideenupp koos viitega kodulehele, kust pidavat saama tasuta kudumismustreid. Tegu lõngafirma Drops kodulehega ja eestikeelseid õpetusi/mustreid leidub seal tõepoolest hulgim, imetlesin kohe pikalt ühte, teist ja kolmandat projekti. Loomulikult printisin suure õhinaga kõik välja, mis vähegi meeldis.

Esimesena otsustasin valmis teha Janarile sussid. Pidin need enne talve lõppu valmis saama, muidu oleks jäänud pooleks aastaks lihtsalt seisma. Suvel käiakse ju toas ikka paljajalu. Nimeks sussidel "Hobbit shoes" ja mustri saab siit. Kasutasin sama lõnga, mis juhises kirjas - Drops Eskimo. Värvideks võtsin aga beeži ja tumepruuni, sest poes polnud parasjagu piisavalt halliseguseid värve ja nii kaua oodata ka ei maldanud, et oleks lasknud tellida. Seoses lõngaotsingutega leidsin tee ühte pisikesse lõngapoodi Tartu mnt-l nimega "Lõng&Lõngast", kus on ilmselt kõige suurem valik Dropsi lõngasid kohe saadaval. Õigus, veel üks hea külg Dropsi kodulehe ja mustritega - õpetuse juures on kirjas ka orienteeruv toki hind ja müügikohad, nii ei ole tarvis oma pead üleliia vaevata, et kust seda tarvilikku sorti saada.
Kudusin need kääbikusussid valmis, aga lõnga jäi üle. Otsisin sealt samast sarnase tegumoega titevariandi, lisasin natuke punast Eskimot juurde (mille olin ostnud oma sokkide jaoks) ja paari tunniga olid ka minisussid kootud. Mõlema projekti lõplikuks valmimiseks tuli kudumid pesumasinas vanutada, mistõttu kootud eksemplarid olid lausa hiiglaslikud. Ühe meeste sussi sisse oleks kolm jalga mahtunud.

Õnneks tulid pesumasinast välja vastuvõetavas suuruses esemed - Janarile parajad ja beebile loodetavasti täpselt järgmise talve ajaks sobivas suuruses. Suurtele sussidele õmblesin kunstnahast tallad ka, et kohe läbi ei kuluks. Nüüd jääb vaid oodata, kuidas jalale 100% villane suss sobib ja kas ajab vähem higistama. Eelmised sussid oli otsast lõpuni kunstmaterjalidest, mistõttu ebameeldiv hõng oli kiire tekkima ja seepärast ma sussiteo üldse ette võtsingi. Valmis produktid:

Suurele

  

Väikesele

 



 

Uus algus. Ruudusall.

Oleksin suure rapsimisega selle blogi enneaegselt maha kandnud. Meheraas andis aga natuke nõu ja saan nüüd uue konto alt jätkata samasse kohta kirjutamist (jah, mul on nüüd ametlik meheraasuke :))
Kogu suve tegelesin oma senise elu suurima sündmusega ja ülejäänud aja aasta lõpuni kulus sellest saginast välja puhkamisele. Ega ma suurt käelisele tegevusele teisel poolaastal rõhku ei pannud ja nii venis postituste vahe õige pikaks. Vast tutvustan mõnd sündmuse jaoks tehtud projektidest hiljem ka siin.

Uus aasta algas uute tuultega - peateemaks hetkel kudumine. Esimesena võtsin ette ruudusalli kudumise, mis oli üle pika aja jälle inspireeriv rõivastega seotud projekt. Idee "Käsitöö" 2013. aasta talvenumbrist - ideaalne viis kasutada ära suuremad lõngajupid, nagu ütleb ka ajakirjas tutvustus.

Minu lõngakorv on klikiaegseid lõngakerasid täis, siiamaani on need täitnud rohkem kassi mänguasja rolli. Ära nad sinna korralikult ei mahu ja Präänikul hea lihtne korra käpaga äsades mõne meeldivamaga meelt lahutada. Tuli ette võtta sorteerimine. Väga kidurad ja lagunevad kerad rändasid otse prügikasti, salliks sai eraldatud üldjoontes sama paksusega lõngad.
Kudumispõhimõtted on sel sallil lihtsad, enamik võtteid korduvad ja jäävad nii hästi pähe. Mingeid mustreid jälgida pole ju vaja ning ruudud kootakse ka järjest üksteise külge, hilisem iga lapi eraldi kokku õmblemine jääb ära. Viimasena tuleb ühendada vaid kudumi algus ja lõpp, et moodustuks tuub. Kogu krempel tehakse ringvarrastel.

Ma vist ei liialda, kui pakun, et kudusin seda peaaegu kuu aega. See on mu seni suurim peenemast lõngast tehtud üllitis, mistõttu ei kujutanud alguses ette, et millegi nii lihtsaga nii pikalt võiks minna. Nüüdseks on sall käinud juba paarikümnekraadise külmaga kaelas ja hoiab sooja kenasti. Osa lõngasid on karedavõitu (vanad villased), aga mind ei häiri.

Uusi kudumisideid on mul järjekorda seatud ca 4-5 tükki vähemalt, nii et kevadeni peaks igavuse peletamiseks tegevust jätkuma. Esimene neist hõlmab viimase etapina ka pesumasinas viltimist. Ootan põnevusega, mis sest välja tuleb ja kas hiiglase mõõdus kudum inimesesuuruseks ikka kahaneb.

Peplum.

Jube popp teema hetkel. Otseselt plaanis ei olnudki sellist projekti ette võtta, aga kuna Balti mängudeks jagati väga ebanaiseliku lõikega "meremehemaikad" välja, siis olin sunnitud midagi ette võtma, et oleksin ise nõus seda üldse selga panema.
Dekoltee muutus pisut avaramaks, originaal tahtis üles puua. Pikenduseks installeerisin allaossa selle kuulsa peplumi ehk rattakujulise riidejupi. Kraeäär pärineb samalt vanalt pluusilt kust peplumi riie, seega sai tehtud efektiivset taaskasutust.
Uues kuues pluus on lubatud ka edaspidi mu riidekappi.

Teksaretukad.

Teksaretuusid on moes küll juba pikka aega, aga ma pole ühtegi paari endale soetanud. Alati on need liiga lühikesed (nagu kõik muud püksid meie kaubandusvõrgus) või peesitab hinnalipikul kole number.
Üks laupäev, kui võtsin ette jalgsimatka Lasnamäelt Mustamäele ja olin just peatumas Kangadžunglis, avastasin, et seal teisel korrusel on USA Today. Kunagi Tallinn-Väikse rongipeatuse juures oli ka see pood, aga sinnakanti väga tihti jalga enam ei tõsta. Pole aimugi, kas seal poeke enam eksisteerib. Igatahes vot sealt Tartu mnt poest need retukad leidsingi. Ülevalt olid küll laiad, aga see on kõige väiksem asi, mida parandada. Nii muuseas, et Janarile leidsin lumivalge DKNY triiksärgi ka mõistliku hinnaga.
Kuna tee viis mind nagunii Mustamäele ja Magistrali keskuses asuva Pärlipoe kinkekaardi kehtivusaeg hakkas ähvardavalt lõpule lähenema, siis astusin sealt läbi. Minu üllatuseks oli pood 4x suuremaks kasvanud ja kaubavalik päris lai. Leidsin kangavärvisprei, mis üldiselt on mõeldud küll kõiksugu mitte-rõivaste dekoreerimiseks, aga mis seal ikka, proovisin retuuside peal ära. Õnnetuseks sai sprei enne otsa, kui kogu pind kaetud sai. Oleks teadnud, saanuks ülemineku vähe sujuvama teha, nagu ombre või nii. Päästsin olukorda natuke käsitsi pükse läbi pestes, millega saavutasin pleekinud-laigulise efekti. Viimasena trükkisin ühele küljele valge värviga (ka Pärlipoest) mustri ja valmis nad saidki! Kogu kompoti vastupidavust masinpesule pole katsetanud veel.

Näpuotsad said küll pisut tumedama tooni, kui pükstega tööl käisin. Seega annavad värvi siiski.