Jaanik.

Need pikad pühad näitavad, kui vähe mul tegelikult aega on selle jaoks, mida ma hea meelega kogu aeg teeks. Kuigi näputööga tegelesin ma kõigest kahel päeval neljast, siis tehtud sai ikkagi nii palju, et olen kohe väga rõõmus ja tahaks kõiki asju korraga selga panna.
Igasugune ümbertegemine ja parandamine tundub algselt ülimalt lihtne töö, aga tegelikult võtab ikka meeletult palju aega. Ma vist olen seda nentinud juba nüüdseks sajandat korda, aga ei õpi ikka. Iga kord panen nimekirja viis eset, mille kallal on vaja nokitseda ja kui päeva lõpuks saan ühele poole maksimaalselt kahega, siis on pettumus nii suur, et kuidas ma ikkagi rohkem ei jõudnud! Inimese loomuses on ilmselt mitte millegagi rahul olla, nii et mis seal ikka.
Enne jaani paigaldas Janar ühe aknalaua. See on suur asi, sest aknalaudade paigaldamine on meie peres väga pikk protsess. Neid lihtsalt ei leidu meil majas üleliia. Aga poodi ka ei lähe. Selle siin saime tasuta :) Soetasin sinna peale kaks korvikest ka, mis koridoris vedeleva pudru alates koerakrõbinatest kuni kõrvaklappideni ära peidaks. Nii et nüüd on isegi ilusam juba. Minu silma igatahes paitab ükskõik kui väike uus nüanss, mis üldpilti parandab.

23.06.2011

Hommik algas ülikiire iseseisva juuksurikoolitusega. Esimene katsealune jäi vist rahule. Kiilakaks ajada ei lasknud igatahes, ju siis sobib.

Üks ilmatuma pikalt aega võtnud projekt leidis ka võidupüha hommikul lõpuks oma otsa. See on puhas käsitöö sõna otses mõttes - näpud tahtsid kõik naha maha ajada, mis seal pärast nõela söömaaega veel alles oli. Asi on muidugi seda väärt.

Alguse sai see hullumeelne mõte Janari motikapükstest. Ema juurest toodud nahka jäi üle ja no mina pidin ju ka kuskile leegid peale tegema. Alguses ma väga tegelikult nahamõtet ei hellitanudki, aga kui suured leegid valmis sain, siis oli kohe vaimusilmas näha, et väiksed tulevad ka. Lisaks võib mainida, et need püksid on mul seisnud kapid umbestäpselt 3 aastat ma pakun...

24.06.2011

Kuna koer magas meil selle toa interjööriga mitte kokku sobiva vaibanökatsi peal, siis tuli asja parandada kiiremas korras. Nii sündis uus koeraase. Vana vaip kolis alumisele korrusele, kuhu see kusjuures oma värviga väga kenasti sobitub. Kõige rohkem aega võttiski kogu teostuse juures käpajälgede kinnitamine, muu käis üldiselt kähku. Aga ikkagi pool päeva jällegist. Nüüd tuleb koerale õpetada, et selle uhiuue mittehaisva aseme peal võib magada ka.

Väike vahepala oli teksapükste ümbertegemine. Need olid samuti pikemalt aega kapis elanud, vahepeal kolisid ümber kaltsukasti, siis lõikasin ma alläärest teksatükke, kui Janaril midagi parandada ja paigata vaja oli. Lõpuks tuli kätte suvi ja avastasin, et püksisääred võivad vabalt kaltsukasti jäädagi, ülejäänud püks tuleb kasutusse tagasi võtta. Nüüd on mul sellised robustsed teksad, järgmisel päeval juba käisin nendega kusjuures.

Viimane pingutus enne magamaminekut - retuusid. Tegelikult tegin oma vanasid ka ümber, et ei peaks ülaäärt 10 korda alla keerama, kui jalga panen. Rinna alla ju ikka ei tõmba.

Uued on modifitseeritud lõike järgi normaalse värvlikõrgusega. Millegipärast mõtlen ma iga kord, et mul on labajala juurest maailma peenikesem jalg, aga ei ole ju! Nüüd tuleb väikest venitustööd teha, et tulevikus retuuse hõlpsamalt jalast ära saada.

26.06.2011

Kuna magasin pool päeva maha, siis on tulemus selline:

Kui paelast lipse teha, siis tuleb otsad tulemassinaga ära põletada for sure, et hargnema ei hakkaks. Need retuusid olid natuke viga saanud eelmise suve möllus, nii et see siin on kergemat sorti vigade parandus.

Ülejäänud päeva tegelesin veel ühe uue projektiga, aga kuna palgatöö tahtis ka veel tegemist, siis lõpetada ei jõudnud. Ehk näpistab mõnest õhtust selle aja. 

Esik ja muud.

Alustame esikust. 

Paled plätserdasin täis igast värvi, mida ma leidsin. Isegi segasin ise värvi kokku nendest, mis kodus olid, et saada seda õiget. Sain peaaegu-õige. Möksisin seda jama seina päris pikalt, aga õnneks kuivas kähku. Järgmine samm oli plate. Mõõdistasime ja lõikasime ühest vanast töötasapinna tükist välja ja pärast kleepisin puiduimitatsiooniga üle, et värvi poolest sobiks. Kõige viimase etapina õmblesin Prännule uue magamisaluse, mis korralikult plate peale ära ka mahuks. See on tehtud minu vanast kotist, mis kunagi sai ka Aide abiga ise tehtud. Taaskasutus missugune. Praegu ta seal ei maga, sest igal pool on lihtsalt nii palav, et talle piisab oma karvadest ka.

Teine projekt esiku jaoks oli võtmehoidja. Alguses tahtsin seda panna klaasruutude juurde, aga sinna väga ei mahtunud jne. Niisiis leidsime uue koha kapi peal. Igal võtmel on oma koht, kohe on näha, kui miskit kadunud on, sest hetkel panime konkse täpselt iga võtmekimbu jaoks. Kui kunagi vaja, küll leiame siis mõne katmata koha, kuhu konks juurde keerata.
Pildi peal tundub konks kollane, tegelt on kuldne ja vineerist lõigatud.

Ja nüüd muud.
Kunagi ammu istutasime lilli ümber. Unustasin sellest põrakast lehtkaktusest pilti teha, aga sellise ilusa punase kuue ta endale sai. Klaasnõud said uued mütsid, et päris tolmupalle sisse ei ei kukuks selgest taevast. Praegu nad lihtsalt vedelevad seal keset põrandat, ootavad, et keegi õige koha leiaks. Klaasnõud vedelevad siiski eksole, mitte tolmurullid. Hea küll, vahest juhtub tolmurull ka sinna sekka.

Hakkasingi just mõtlema, et tegelikult on need kõik asjad nii kaua aega tagasi tehtud, et oleks võinud ammu juba postitada. Need kõrvarõngad on elanud juba pikalt. Kõigepealt olid nad lihtsalt minu-kõige-pikemad kõrvakad ever. Siis tuli mõte panna hoopis suled ka otsa, nii sündisid mu kõige vägevamad superhüpermegakõrvakad. Ekspluateeritakse neid hästi hetkel.

Ja viimane-hapupiimane projekt voodipesu...Appi, ma olen vahepeal viis korda vähemalt magama jäänud selle postituse kirjutamise aja. Igatahes, mis ma tahtsin kokkuvõtteks öelda, et riidest tuli niiiii täpselt välja, et ise ka ei usu. Ulmesuur tekikott ja normaalsed padjapüürid. Muster on ikka vägev, meeldib hirmsasti.

Kõik, silmad kinni ja offline.