Uuel aastal uue hooga.

Natuke energiat on juurde tulnud küll, aga talv viskab üle vaikselt. Päikesepaiste teeb kohe meele rõõmsaks ja kevadetunne tuleb laksust. Kui järgmisel hommikul on aga -7,5 kraadi ja auto aknad totaalselt jääs, siis teeb kurjaks küll. Sama kähku kui kevadetunne tuli, see läks ka.

Õnneks on peale töötamist energiat jagunud ka muuks. Üks vahe panin jälle vaikselt kõrvarõnga töökoja püsti ja tegin mitu paari valmis. Endale igaks elujuhtumiks olen ka muidugi teinud, aga need tulevad tavaliselt stiilis: "Riided valitud, aga ehteid pole. No teeme siis kähku ühed valmis, mis toonilt kokku sobiks". Oma punase peaga saab teisi imelikke värve sobitada just kõrvarõngaste abil.

Valmis said järgmised paarid:

 Metallica omad läksid mõni aeg tagasi nahka, sest avastasin, et kiri on tagurpidi.

Mootorrattaga tähistavad suve tulekut. Kui see tuleks vaid rutem...

  

Sini-puna-valged kandilised tegin endale jõulupühadeks.
Miki Hiirega on soovijatele hetkel veel saadaval, samamoodi ka rohelised sulgede ja leopardimustriliste kuulidega. Roosad roosid ja ümmargused sini-puna-valged on ka täiesti broneeringuvabad. Pole veel leidnud juhust, et neid kõiki endale kõrva toppida. Kogu paisub muidu ikka väga suureks.

Janarile tegin võtmehoidja jaoks lapaka, millest sündis ikkagi lõpuks võtmehoidja, mis kahjuks vist väga kaua vastu ei pea:

 Et õmblustöö päris unarusse ei jääks, siis kraapisin inspiratsioonikillukesed kokku ja asusin tööle. Punane kangas pärineb ühest Aide vanast seelikust, mida ma endale sobivaks proovisin tuunida, aga ei õnnestunud. See pintsak on ka mul tükk aega kapis seisnud. Kandma ei tõmbanud seda seik, et ma ei leidnud ühtegi huvitavat nüanssi selle riidetüki juures, välja arvatud, et üks nööp vahetpidamata eest ära tuli, aga see mõjus pigem negatiivselt. Tuunituna tuli ka juba ühe korra ära, aga ma õmblesin niiii kõvasti tagasi, et see peaks sada aastat ees püsima. Seljapealne aplikatsioon rõhutab inimese ebatäiuslikkust - kolp on ülimalt lapergune. Mm...See vahemärkus oli väga out of topic. Anyway, üldiselt matchib see ese nüüd mu luupea sarja kuuluva poekotiga.
Tegelikult tahtsin ma kraesatsiga sobivaid puhvvarrukaid ka teha, aga see oleks liiga ülepaisutatud olnud. Jätan puhvvarrukad mõne teise hilbu pärliks.



Ahjaa, ehitanud oleme ka pisut, aga see ei vääri (ei tohi) veel näitamist (näidata).

Peale-tööd-nokitsemised.

07/01/2011

Kuidas ma küll igatsesin sinna arvuti tuppa õmblusmasina taha, aga polaarkliima meie selles majaosas mattis maha kogu mu entusiasmi. Juba eelmise nädala lõpus võtsin end käsile ja asusin asja kallale. Õmbluslaua all koti sees ootab terve posu riideid millekski muuks saamist või lihtsalt ümbertegemist.

20/01/2011 Hommik

Hahaa, möödas on peaaegu 2 nädalat, mil ma alustasin selle postituse kirjutamist. Uskumatu laiskus või ajapuudus, kuidas võtta. Kui ma täna ka seda kirjutatud ei saa, siis shame on me.

20/01/2011 Õhtu

Normaalne. Et mitte täielik luuser olla, siis ma postitangi selle täiesti tühja sisuga asja ära. Tegelikult tegin terve õhtu käsitööd ja kirjutamisele jälle aega napib. Pilte ei jõudnud ka teha.

Ja kuna igal post'il peab ikkagi pilt ka olema, siis on tänane staar hoopis Elisabeth ehk Liisu, isa väike kiisunupsik, kes pidi nüüdseks juba mitu korda suurem olema, sest ta sööb vahetpidamata. Minu kõige esimene kallim Miisu puhkab nüüd mulla ja suure lumemütsi all soojas.

Aga siin ta on, uus täht korteris number 57: