Üht ja teist võrevoodile.

Algselt plaanisin voodisse pehmendused õmmelda. Sattusin aga juhuslikult guugeldama pehmenduste teemat ja leidsin ameeriklaste pikad artiklid, kus väideti, et need tuleks täiesti ära keelata, sest suurendavad lämbumisriski jne. Eks ameeriklased on üldse väga paranoilised igasugustel lastega seotud teemadel, argumente oli nii poolt kui vastu. Lõpuks otsustasin, et kui minu väike põnn peaks hakkama oma jäsemetega nii kõvasti vastu pulki vehkima, et haiget saab, siis küllap leian ka aja need pehmendused hiljem valmis teha.
Niisiis meisterdasin hoopis sellise teisaldatava taskuseina, materjali olin nagunii suure varuga ostnud (poroloon Abakhanist, kangas Karnaluksist). Eesmärk on sel hoida käepärases kohas väiksemaid asju, mida öösel võib tarvis minna, et oleks lähedalt haarata, mitte ei peaks unise peaga teise tuppa jalutama.

Kõikide detailide kantimine võttis jupp aega, aga oli seda väärt. Ülemised ja alumised kinnitused on kummipaela ja nööpidega, et pisike näpp ei tahaks nööri tirima hakata. Külgedele jäid siiski tavalised paelad, aga need on väljapoole seotud ja loodetavasti käeulatusse ei jää. Iga detaili sisse panin tugevduseks poroloonitahvli.
Lisaks olen valmis õmmelnud kaks voodipesukomplekti. Mõlemale tegin ka padjapüüri, kuigi seda algselt tarvis pole. Mugavad kummiga linad saime Ikea'st, seega nende peale aega raiskama ei hakanud. Pildi jaoks ei tahtnud tekikotte laiali laotama hakata, seega nii palju kui näha on, siis tähestikuga ja sinisetriibulised on minu kätetöö. Kangad Abakhanist, sinisetriibuline on uskumatult pehme ja mõnus.

Taburet vol. 2...?

Üht taburetti olen juba varem putitanud, aga kas sellest ka kirjutatud sai, vot ei mäleta enam. Neid kolmejalgseid taburette on meil kokku 3, nüüd võtsin ette teise. Kõik kolm on kunagi olnud punased ja seejärel valged. Nüüdseks on istumisosa valgest saanud kriimuline määrdunud beež ja üleüldse värv kohati maha tulnud.
Nii ma võtsin jälle kuumapuhuri ja pahtlilabida kätte ning asusin vanasid kihte eemaldama. Istet oli lausa lust teha, aga jalad see-eest paras jant. Suurema osa värvist maha saanud, tõmbasin liivapaberiga kogu kupatuse sirgemaks ja ladusin seejärel kolm uut kihti valget mööblivärvi peale.
Viimase idee, panna istmele pehmendus ja riie peale, leidsin 2012nda aasta jaanuari Kodu&Aed ajakirjast. Poroloon pärineb Abakhanist, katteriideks on Janari triiksärk ja nööbikatte/lipsud lõikasin oma vanast seelikust. Jalgadele sokkide otsa tõmbamise ideed olen ka kuskil ajakirjas kunagi näinud. See on hea viis, kuidas fikseerida ära vildid, mis jalgade alla panin, et põrandat ei kriibiks. Tavaliselt kipuvad need üsna kähku ära kaduma, nüüd peaks aga see probleem olema lahendatud.

Enne puhastust

Peale värvi eemaldust/lihvimist

Valmis!

Tuba põnnile.

Hakkasime ehitusega pihta aprilli alguses. Selle toa kohal oli algselt lihtsalt avatud ruum diivani ja tugitoolidega, mis sai kasutust minimaalselt ehk tavaliselt siis, kui mõne sündmuse puhul ööbijaid rohkem oli ja diivan magamiskohana käiku läks. Majaprojektis on see tuba siiski kinnine ja lastetoaks mõeldud, küll teistpidise planeeringuga.

Toa sisustamisel sai põhivärviks valge, kuna päevavalgust satub sinna vaid läbi ühe katuseakna. Mida rohkem pindu valgeks värvisime, seda heledamaks tuba läks ja praegu ei tunnegi puudust suuremast aknast. Pigem on hoopis mugav, et katuseakna rulooga saab toa ühe liigutusega magamiseks sobivalt hämaraks muuta.

Meie karvasele lapsele meeldib tuba väga, eriti see Ikea vaip. Voodis käib ta ka aeg-ajalt magamist proovimas, teeb tulevasele beebile juba aset soojaks. 

Tapeet pärineb Boråstapeter'i kollektsioonist Marstrand, ostetud Värvikeskusest. Seal on tõesti suur valik ja kataloogist tellides sain oma rulli kätte juba nädala pärast. Ma ei tahtnud midagi väga titelikku, vaid pigem universaalset, mis sobiks lapse tuppa pikemat aega. Janari heakskiidu pidi tapeet ka saama. Laes ja seinas on vastavalt Vivacolor Interior White ja Interior Satin, põrandal Amello põrandaõli, hiljem tõmbasime sama firma karnauba vesivahaga kogu pinna üle.

Oma näpukestega tegin kardinad, lipukesed ja tähed laelambile. Janar tahtis seda lampi juba prügikasti visata, sest lõime kordamööda sinna pidevalt pead ära. Saime õnneks ühe metallist jupi vahelt ära võtta ja lühtri kõrgemale lae alla tõsta. 

Talvemüts südasuvel.

Täpselt selline tunne oli küll esmaspäeval pilti tehes, et valisin kõige kuumema ilma nii talvise eseme tegemiseks nagu seda on üks müts. Tegelikult alustasin kudumist paar nädalavahetust tagasi bussiga Pärnust Tallinna sõites ja sel ajal oli ilm veel üpris jahe, oleks võinud vabalt mütsi pähe tõmmata.
Muster pärineb ikka (ülla-ülla) Dropsi lehelt, tegemist ülilihtsa projektiga, muster asub siin. Ei saa mul veel isu täis sellistest lotu-mütsidest, muu tegumoega mütse minu riiulist ei leiagi. Lõngadena kasutasin Drops Alpacat ja Rowan Kidsilk Haze'i, viimast seepärast, et Drops Kid-Silki Järve käsitööpoes sel hetkel polnud ja ei viitsinud spetsiaalselt otsima ka minna. Värvid sobisid edukalt kokku ka kahe erineva tootja puhul, Rowani värv oli vist 595 Liqueur ja Drops 3969 punane/lilla.

Äär ei jäänud minul nii rulli nagu näidisel, aga see eriti ei morjenda. Iseenesest tundub müts küll jube soe olevat, loodetavasti mohäärlõng täidab oma eesmärki ka jahedamate ilmade korral. Nüüd ei jää muud üle, kui müts kappi talve ootama panna. Kommentaariks eelmisele postitusele - tuli tõesti kudumisisu tagasi peale pahtlite-värvide-liistudega mässamist.

Kawa uues kuues.

Talvisel ajal sai ette võetud kaherattalise demontaaž. Kõik värvitavad osad viisime ülevärvimisele, sest paak tahtis ilusat uut kahevärvilist lahendust ja ka muud jupid ei öelnud väiksest värskendusest ära. Nüüd on meil perekonnas mõlemad two-tone motikad.

Professionaalidel (sadulsepp.ee) lasime ära vahetada ka sadulanaha, lisaks tahtsin sadula kuju ka muuta, et oleks voolujoonelisem ja seetõttu paratamatult tagaistujale ebamugavam. Kuna ma aga ei plaani kedagi eriti kaasas vedada, siis pole sel suurt tähtsust. Vana sadul oli selline nööpidega, nagu nahkdiivan ja tegi tagumiku eriti pointy'ks, mis mulle üldse ei sobinud. Uue lahendusega olen ülirahul! Sõidumugavust ise veel kommenteerida ei saa, sest pole sõitnud, aga Janar kiitis heaks.

Oma näpukestega tegime veel mitmeid pisitöid - vahetasime ära lenksu, siduri-piduriheeblid (uutel punaste silmadega pealuud otstes)ja esisuunatuled, mis nüüd asuvad käepidemete otsas. Lisaks kleepisime esiporikal istuvale kotkale punased silmad, lõikasime tagumise tule lühemaks/vähem eenduvamaks ja kõige närvesöövama tööna kleepisime käsitsi paagi mõlemale küljele kivikestest pealuu kujutised. Oi, see oli vast tore töö...kulmupintsettidega kivi kivi haaval nokitsesime, aga tulemus on seda väärt.

Janar võttis praegu laibakad ka maha, sest mina oma õllekõhuga sõitmisega hetkel riskima ei hakka, aga ratas tahab siiski liikumist saada ja temale jäävad jalgadele ette.
All in all on mul nüüd kõige ilusam motikas, pean veel vaid pisut kannatama, et ise sadulasse saaks.

Magamiskott.

Oodates tundub aeg pikk. Et olukorda pisutki leevendada, hakkasin nüüdseks vist juba paar kuud tagasi kuduma oma esimest nii suurt projekti - magamiskott-kampsunit beebile. Vanaema meenutas, kuidas tema õmbles kõik riided lapsele ise, sest poest polnud midagi saada. Enam seda muret pole, kuid tahtsin siiski, et mul oleks ka midagi päris algusest lõpuni enda tehtut, mida ma kindlasti kunagi ära ei anna.
Loomulikult on muster pärit jällegi Drops lõngade kodulehelt, ka lõng ise Dropsi toodang (Merino Extra Fine, tumepruun), mustri saab kätte siit. Enne kuduma hakkamist lugesin juhendi läbi ja tekkis väike hirm, kas ma üldse suudan nii keerulise asjaga rinda pista. Võtsin end siiski kokku ja alustasin lihtsamast seljaosast. Kudusin suurusnumbri 6-9 kuud järgi, vast siis on sellise paksema kudumi järele suurem vajadus ja loomulikult ei tea keegi, mis suuruses poiss sündida kavatseb. Seega pigem las olla kasvamisruumi. Janar küll imestas, et nii lahmakas, aga pärast kokku õmblemist on lõpp-produkt mu meelest täiesti normaalsuuruses. Vähemalt on jalgadel siputamisruumi.
Nööbid sain Kangadžunglist, algselt ostsin mälu järgi kogemata ainult 7 tk. Õnneks oli kuu möödudes poes seis sama ja sain oma puuduvad 3 nööpi ka kätte.

Dropsi mustrite katsetamisega ma ühele poole jõudnud veel pole, ees ootavad üks paar toasokk-susse ja õhulised suvesokid endale. Peale remonditöödega lõpetamist on ehk isu vardad uuesti kätte haarata ka tagasi tulnud.

Soojaveekoti kasukas.

Kunagi oli meil kodus elektriline soojenduspadi. Kui eraldi elama tulime, siis tundsin alatasa puudust soojendava funktsiooniga esemest. Läksin lihtsa vastupanu teed ja ostsin apteegist soojaveekoti. Küll see haises koledasti naftatoote järgi ja ega välimuski kõige kenam polnud. Lisaks tuli iga kord kott rätiku sisse mähkida, et end mitte ära põletada.

Alguses mõtlesin õmmelda kotile vähe kenama katte, aga kui sealsamas varasemalt mainitud Dropsi lehel mustrit nägin, oli asi otsustatud. Ma armastan palmikuid ja selles mustris oli neid piisavalt - muster ise asub siin. Lõngaks kasutasin selle mütsi jääke, õigemini neidsamu üles harutatud pikki kindaid (ei saanud piisavalt kasutust). Loomulikult jäi ka natuke lõnga puudu, millega ma ka juba alguses arvestanud olin, ja näppasin jälle enda susside jaoks mõeldud punasest Eskimost ühe toki. Minu vana lõng oli Eskimole üpris sarnane nii jämeduselt kui värvilt, seega häirima see vahetus mind ei jäänud.

Üks soojakott leidis teise

Kui kedagi või midagi nüüd soojendada on tarvis, siis saab seda teha silmale hoopis rohkem rõõmu pakkuvas vormis. Täna proovisime järgi, hoiab minu meelest kauem sooja ka.

Sussid suurele ja väikesele.

Juhtusin lehitsema sellist ajakirja nagu "Unelmien Talo&Koti". Iseenesest tore väljaanne, kuigi soome keelt ma ei mõika. Nii palju saan ikka aru, kui vaja oleks. Ühe lehekülje nurgas oli pisike ideenupp koos viitega kodulehele, kust pidavat saama tasuta kudumismustreid. Tegu lõngafirma Drops kodulehega ja eestikeelseid õpetusi/mustreid leidub seal tõepoolest hulgim, imetlesin kohe pikalt ühte, teist ja kolmandat projekti. Loomulikult printisin suure õhinaga kõik välja, mis vähegi meeldis.

Esimesena otsustasin valmis teha Janarile sussid. Pidin need enne talve lõppu valmis saama, muidu oleks jäänud pooleks aastaks lihtsalt seisma. Suvel käiakse ju toas ikka paljajalu. Nimeks sussidel "Hobbit shoes" ja mustri saab siit. Kasutasin sama lõnga, mis juhises kirjas - Drops Eskimo. Värvideks võtsin aga beeži ja tumepruuni, sest poes polnud parasjagu piisavalt halliseguseid värve ja nii kaua oodata ka ei maldanud, et oleks lasknud tellida. Seoses lõngaotsingutega leidsin tee ühte pisikesse lõngapoodi Tartu mnt-l nimega "Lõng&Lõngast", kus on ilmselt kõige suurem valik Dropsi lõngasid kohe saadaval. Õigus, veel üks hea külg Dropsi kodulehe ja mustritega - õpetuse juures on kirjas ka orienteeruv toki hind ja müügikohad, nii ei ole tarvis oma pead üleliia vaevata, et kust seda tarvilikku sorti saada.
Kudusin need kääbikusussid valmis, aga lõnga jäi üle. Otsisin sealt samast sarnase tegumoega titevariandi, lisasin natuke punast Eskimot juurde (mille olin ostnud oma sokkide jaoks) ja paari tunniga olid ka minisussid kootud. Mõlema projekti lõplikuks valmimiseks tuli kudumid pesumasinas vanutada, mistõttu kootud eksemplarid olid lausa hiiglaslikud. Ühe meeste sussi sisse oleks kolm jalga mahtunud.

Õnneks tulid pesumasinast välja vastuvõetavas suuruses esemed - Janarile parajad ja beebile loodetavasti täpselt järgmise talve ajaks sobivas suuruses. Suurtele sussidele õmblesin kunstnahast tallad ka, et kohe läbi ei kuluks. Nüüd jääb vaid oodata, kuidas jalale 100% villane suss sobib ja kas ajab vähem higistama. Eelmised sussid oli otsast lõpuni kunstmaterjalidest, mistõttu ebameeldiv hõng oli kiire tekkima ja seepärast ma sussiteo üldse ette võtsingi. Valmis produktid:

Suurele

  

Väikesele

 



 

Uus algus. Ruudusall.

Oleksin suure rapsimisega selle blogi enneaegselt maha kandnud. Meheraas andis aga natuke nõu ja saan nüüd uue konto alt jätkata samasse kohta kirjutamist (jah, mul on nüüd ametlik meheraasuke :))
Kogu suve tegelesin oma senise elu suurima sündmusega ja ülejäänud aja aasta lõpuni kulus sellest saginast välja puhkamisele. Ega ma suurt käelisele tegevusele teisel poolaastal rõhku ei pannud ja nii venis postituste vahe õige pikaks. Vast tutvustan mõnd sündmuse jaoks tehtud projektidest hiljem ka siin.

Uus aasta algas uute tuultega - peateemaks hetkel kudumine. Esimesena võtsin ette ruudusalli kudumise, mis oli üle pika aja jälle inspireeriv rõivastega seotud projekt. Idee "Käsitöö" 2013. aasta talvenumbrist - ideaalne viis kasutada ära suuremad lõngajupid, nagu ütleb ka ajakirjas tutvustus.

Minu lõngakorv on klikiaegseid lõngakerasid täis, siiamaani on need täitnud rohkem kassi mänguasja rolli. Ära nad sinna korralikult ei mahu ja Präänikul hea lihtne korra käpaga äsades mõne meeldivamaga meelt lahutada. Tuli ette võtta sorteerimine. Väga kidurad ja lagunevad kerad rändasid otse prügikasti, salliks sai eraldatud üldjoontes sama paksusega lõngad.
Kudumispõhimõtted on sel sallil lihtsad, enamik võtteid korduvad ja jäävad nii hästi pähe. Mingeid mustreid jälgida pole ju vaja ning ruudud kootakse ka järjest üksteise külge, hilisem iga lapi eraldi kokku õmblemine jääb ära. Viimasena tuleb ühendada vaid kudumi algus ja lõpp, et moodustuks tuub. Kogu krempel tehakse ringvarrastel.

Ma vist ei liialda, kui pakun, et kudusin seda peaaegu kuu aega. See on mu seni suurim peenemast lõngast tehtud üllitis, mistõttu ei kujutanud alguses ette, et millegi nii lihtsaga nii pikalt võiks minna. Nüüdseks on sall käinud juba paarikümnekraadise külmaga kaelas ja hoiab sooja kenasti. Osa lõngasid on karedavõitu (vanad villased), aga mind ei häiri.

Uusi kudumisideid on mul järjekorda seatud ca 4-5 tükki vähemalt, nii et kevadeni peaks igavuse peletamiseks tegevust jätkuma. Esimene neist hõlmab viimase etapina ka pesumasinas viltimist. Ootan põnevusega, mis sest välja tuleb ja kas hiiglase mõõdus kudum inimesesuuruseks ikka kahaneb.