Katust mööda.

Minu süda käis vist see laupäev mitme päeva eest ära, muudkui toksis mul rinnus. Mis selle põhjustas - ikka ma ise ja Janar, ei meeldi meile katusel turnimas käia, aga oleme sunnitud, sest korstnapühkija keeldus kaskadöriks hakkamast ja käskis uued redelid muretseda. Mina käisin kõrgustes varustajana, Janar tegi suurema töö ära. Aga hing ei saa rahu ju minul ka. Vaadata ei suutnud ma üldse, kui ta seal üleval turnis. Õnneks on suurem osa (loodetavasti) nüüdseks selja taga.
Teist NV järjest ei ole ma endalga rahul, sest ei jõua piisavalt. Eelmine NV käisime küll Pärnus, aga jõusime pühapäeval piisavalt vara tagasi, et mitte kohe magama minna. Aeg veeres teleka seltsis.
Selle nädala pühapäeva viimasel tunnil püüan kõigest väest iga sekundit väärtuslikult ära kasutada. Kuna kõik muud tegevused tänase päeva jooksul fotoaparaadi väärilised ei olnud.

Vannitoa korvile uue sisu tegemine võttis oodatust kauem aega. Samas - ma ei julgenud midagi oodata, sest seda hala me oleme juba ju kuulnud, kuidas õmblemine võtab niiii palju aega. Ma tõesti arvasin, et saan sama ajaga mitu asja õmmeldud.
Eelmine sisu oli läbi ligunenud näomaskist ja saunameest, mis müstilisel kombel ise avanesid. Mulle ei meeldinud ka, et kõik asjad üksteise peal olid ja midagi üles ei leinud. Nüüd seisavad kõik pudelid ja potsikud täpselt nii püsti, nagu need sinna pannakse ja pmts igale kehaosale on oma nurk. No mitte päris, aga peaaegu.

Üleliigsed.

Sorteerimine - mu lemmiktegevus.

Siin valik kõrvarõngaid, mida olen kunagi kandnud/teinud, aga mida enam ei ole isu kanda vms. Annan ära mõnekümne sendi kuni paari euro eest paar. Ja no kui tõesti ei tunne keegi huvi, siis lõpuks ilmselt tasuta. Osad on täiesti uued, mida pole kordagi kantud.

Ma ei näe mõtet, et nad lihtsalt mul tolmu koguvad kapi peal.

Ei tasu heituda sellest, et osadel konkse pole, ma pole jõudnud uusi külge panna. Kuna ise tellisin kunagi sterlinghõbedast konksud ja vahetasin kõikidel rõngastel ära, sest kõrvad ei talunud mingi aeg muud metalli, siis ei raatsinud ma neid külge jätta - liiga kallis kraam.

Avatud pakkumistele!

Päev täis õmblust.

Eesmärk oli teha ära kõik, mis plaani pandud. Peaaegu nii läks ka, nipetnäpet jäi tegemata.
Mul oli mitmeid heledaid asju vaja ümber teha ja samal ajal ka valge pesu pesema panna, niisiis asusin kohe asja kallale. Esimesena parandasin ära seeliku, mis mu hoogsate sammude ja pisut volüümikate säärte tõttu tahtis külgede pealt rebeneda. See riie pole ka just parimate killast, aga seelik ise üks lemmikutest. Selle pildi peal, kus seelik seljas, ongi sama. Järgmisena ootas üks Janari valge polopluus, mis kunagi kuulus ta isale, aga oli väga vähe kantud. Selle võtsin külgedest sisse ja pistsin kohe masinasse, nüüd ainult loodan, et ehk ikka on paras. Pilti jällegi - pole.

             ENNE                                                                                 PÄRAST

             

 

 Viimane valge ese oli üks pluus, mille hiljuti Faktory kasutatud riiete poest ostsin. See sats rinna peal meeldis õudselt. Tegu oli suurusega XL, aga hind oli ka väike ja ei lubanud poodi jätta. Mõtlesin kohe, et sellest saaks ehk täitsa kantava asja teha. Võtsin sisse igalt poolt, kust sai - külgedelt, eest ja tagant (olid juba sissevõtukohad olemas, tegin 2x suuremaks). Varrukad lõikasin lihtsalt lühemaks ja keerasin servamata ääre paremale poole peale ja õmblesin kinni. Seelikuga läheb hästi kokku.
Ahjaa, mul tuleb fotografeerimine alati meelde alles siis, kui olen nõelad sisse pannud ja nii ei saa ENNE pildilt aru, kui suur see tegelikult oli. Sama jama on ka pükstega, mis kohe ülejärgmisena teemaks.

Vahelduseks võtsin lõunal ette midagi kergemat - tegin laudlina. Tegelikult on see voodipesuriie, aga terrassilaua peale kõlbab küll. See on ka pealt natuke kõvem või nii, ehk ei ima iga plekki kohe endasse. Mõtlesin hetkeks, et viskaks köögilauale, aga see on meil nii pikk, et lina jäi kahjuks lühikeseks.

Igatahes, reedel käisime töökaaslasega uuesti Faktory's ja seekord tulin tagasi püksisaagiga. Loomulikult tuli ka need ümber teha, aga värvliosa oli paras, tagumik ka, isegi pikkus oli mulle maani, aga sääred jube laiad. Väike firma oli ka - Replay. Jällegi võtsin sisse mõlemast küljest, nii et nüüd on liibukad. Kuna õhtu tuli peale ja lisaks läksime Viimsisse sööma külarestorani nimega Roots, siis jäi viimistlus tegemata - allääred ära keerata, overlokk ja kaunistusõmblused külgedele. Siis võib lugeda ühe projekti jälle kordaläinuks.

ENNE                                                                                                                    PÄRAST

BTW, loen hoolega Donna Kato raamatut nüüd, ehk varsti jõuan ka millegi tegemiseni.

Pott ja kate.

Koos meiega elavad siin majas ka teatud lilled - pelargooniad. Minu nägemist mööda ei ole need toalilleks mõeldud ja võiks sügisel minema visata, täpselt nagu kõik teised suvelilled, mis ära närtsivad. Olen sunnitud need siiski veel alles jätma ja otsustasin neid siis vähemalt viisakamalt eksponeerida. Plastpott ja vana supitaldrik on no-no. Kuna taimi on erinevates pottides nii palju, siis käisin Bauhausis ja tõin koju kõige suurema savipoti, mis meil kunagi olnud on. Loomulikult nii suuri alustaldrikuid savist üldse ei müüdudki. Müüja oli kusjuures väga sõbralik, lubas mul erinevaid taldrikuid mööda poodi tassida, et ma proovida saaks ja viitsis ise muga kaasa kõndida! Nii et kiidan teenindust.
Igatahes, kõige suurem plasttaldrik, mis saadaval oli, enamvähem sobis sinna alla. Kuna see savipott oli kõige tavalisem pruunikat värvi, siis tuli teha väike tuuning. Valge värv alla, musta ja kuldsega muster peale, lõpetuseks lakk ja valmis ta oligi. Plastmasstaldriku sain mustaks värvitud küll, aga see seal kaua ei püsi - plastik ju. PS: aega läks tegelikult mitu päeva, enne kui valmis sain, sest iga etapi vahepeal pidi nii kaua kuivada laskma, et pärast teibiga midagi kogemata maha ei tõmba või laiali ei aja.

Enne

Töö käigus

Pärast

Koos lilledega

Niiviisi võivad need lilled täitsa olla ja suvel saab õue ka tõsta.

Päris palju aega tagasi õmblesin valmis ka õue pingikatted, sest millegipärast ajasid need vanad pingid ikka veel vaiku välja ja mõned külalised ja ka Janar on sinna sisse istunud. Vaiku teadupärast väga mugav riietelt eemaldada pole. Tegin kattele kotikesed ka otstesse ja panin kruusa täis. Nüüd ei lenda need ka suure tuulega minema. Laudlina kavatsen ka samal põhimõttel teha, aga pole õiget riiet leidnud. Päris vakstut ei taha ja tavalist riiet ka mitte. Kui midagi ümber läheb, siis võiks seda saada ära pühkida, mitte ei peaks kohe pessu viskama.

Vahepeal õmblesin ka Janaril ühe pluusi ja sviitri väiksemaks, aga kuna ta juba proovimisel nina kirtsutab, siis pildi peale ma teda ajama ei hakka.