Hilinenud vannitoa post.

Päris mitu aega on juba möödas puhkusest ja isa vannitoa remontimisest. Ometi põhimõtteliselt valmis saime. Tegelikult ei meeldi isale remondi tegemine mitte üks põrm, sest sellega kaasneb poodide läbi kammimine. Poeskäik on aga tema jaoks kõige vihatum tegevus üldse. Nii ta siis ohkaski kogu aeg, aga tulemus oli ohkamist väärt.

Kahju, et ma vanast seisukorrast pilti ei jõudnud teha, aga see oli päris jube. Lagi oli kollane ja värv lahti - niiskust saanud igast küljest, sest ülemistele naabritele meeldib vahel uputada ja pesema peab ju ka ennast (st. ka vannis käima). Seinas oli niiskuskindel tapeet, mis nägi väga väsinud välja ja vanni äärte silikoon - sellest me ei räägi.

Uus on ilus...sai pandud oma plaatimisoskusi proovile jälle, ei saa kurta, väga rooste pole läinud. Värvigamma jäi enamvähem samaks. Uus plaat sai nii seina kui põrandale, tualetipõrandale ka. Et kui juba, siis juba. Isa ütleski, et kui WC-s tapeet ka ära vahetada, siis ei tohi seda kohta enam peldikuks kutsuda, liiga alandav nimetus. Et ta aga närvivapustust ei saaks suurest remondist, siis seda me talle peale ei pressinud. Üks projekt korraga.

Lae üle käis suur arutelu - ripplagi või värv. Otsustati värvi kasuks - väike lihv (Janar oli nagu valge puudriga puuderdatud tolmuahv) ja mitu-mitu kihti niiskuskindlat valget värvi ja valmis ta oligi.

Vann, kraanikauss ja peegel said ka uued, lamp on praegu veel vana. Käivad pingsad arutelud dušikardina ja põrandavaiba vajalikkuse üle.

Pilti oli ebamugav teha nii tillukeses ruumis, seega väga head ülevaadet ei saa.

Väike killuke valget lage!

Et veri ringleks.

Aide leidis kuskilt ilusa jaki, mille endale sain. Esialgu tundus paras, aga kui olin ühe päeva ära käinud, tundsin, et käsivarrest õudselt pigistab ja nahk oli punane ka hõõrumisest. See teksamaterjal ei veni laiusesse isegi mitte natuke. Teistpidi on minimaalselt stretši tunda. Proovisin vist üks kord veel käia, aga ei kannatanud siiski.

Nõnda ta liikuski mu korrigeerimishunnikusse. Seal oli muid asju päris palju ees, küll ühel auk ja teisel õmblus rebenenud jne - neid oli lihtsam korda teha, jakk paistis keerulisem.

Eelmisel laupäeval harutasin varrukad otsast ja küljelt lahti. Panin tüki värvilist kangast vahele ja õmblesin kõik samamoodi kokku tagasi. Ehk siis arvasin asja hullemaks kui tegelikkuses oli. Nädala sees panin tööle selga ka, hoopis teine tera, käsi saab liigutada :) Ja nii leidiski jälle üks hilp tee tagasi mu garderoobi.

Sohvakatted.

Venisid nagu liim. Ma mäletan täpselt, et õues hakkas soojaks minema, kui näidist terrassil harutama hakkasin. Vaatasin ühelt ja teiselt pool ja panin seisma. Natukese aja pärast võtsin kangajupid kätte ja avastasin, et neist ju ei piisagi neljaosalise katte tegemiseks. Ja lukkusid oli ka vaja jahja...
Igatahes, kott koos kõigi tarvikutega vaatas terve suve, kuidas päike kõrgelt käis ja reisis lõpuks üles uuendatud õmblusnurka.
Kuni jõudis kätte üks pühapäev, kus tunne oli pisut pohmelline, aga tahtejõud tõusis järsku lakke. Lõikasin ülemised osad välja. Järgmine pühapäev lõikasin alumised osad välja. Ja ülejärgmine nädalavahetus asusin õmblustööde kallale. Terve nädalavahetuse pusisin ja esmaspäev-teisipäev pealekauba.
Valmis sain.

Pildi autoriõigused on Tauril ja Triinul, ma täiesti meelevaldselt kasutan seda siin.