Hilinenud vannitoa post.

Päris mitu aega on juba möödas puhkusest ja isa vannitoa remontimisest. Ometi põhimõtteliselt valmis saime. Tegelikult ei meeldi isale remondi tegemine mitte üks põrm, sest sellega kaasneb poodide läbi kammimine. Poeskäik on aga tema jaoks kõige vihatum tegevus üldse. Nii ta siis ohkaski kogu aeg, aga tulemus oli ohkamist väärt.

Kahju, et ma vanast seisukorrast pilti ei jõudnud teha, aga see oli päris jube. Lagi oli kollane ja värv lahti - niiskust saanud igast küljest, sest ülemistele naabritele meeldib vahel uputada ja pesema peab ju ka ennast (st. ka vannis käima). Seinas oli niiskuskindel tapeet, mis nägi väga väsinud välja ja vanni äärte silikoon - sellest me ei räägi.

Uus on ilus...sai pandud oma plaatimisoskusi proovile jälle, ei saa kurta, väga rooste pole läinud. Värvigamma jäi enamvähem samaks. Uus plaat sai nii seina kui põrandale, tualetipõrandale ka. Et kui juba, siis juba. Isa ütleski, et kui WC-s tapeet ka ära vahetada, siis ei tohi seda kohta enam peldikuks kutsuda, liiga alandav nimetus. Et ta aga närvivapustust ei saaks suurest remondist, siis seda me talle peale ei pressinud. Üks projekt korraga.

Lae üle käis suur arutelu - ripplagi või värv. Otsustati värvi kasuks - väike lihv (Janar oli nagu valge puudriga puuderdatud tolmuahv) ja mitu-mitu kihti niiskuskindlat valget värvi ja valmis ta oligi.

Vann, kraanikauss ja peegel said ka uued, lamp on praegu veel vana. Käivad pingsad arutelud dušikardina ja põrandavaiba vajalikkuse üle.

Pilti oli ebamugav teha nii tillukeses ruumis, seega väga head ülevaadet ei saa.

Väike killuke valget lage!