Min kära dvärg.

En dag min kära dvärg satte en godis i min julstrumpa. När jag tog den ut, var jag så förvånad och samtidigt otroligt glad att jag log hela kvällen som en dum person.
Där var ju Ahlgrens Bilar jul-edition!

OBS! Det tog mig strax en månad att skriva en ny inlägg.

Jõulud ja kingid.

Kuna iga aasta on jõulukinkidega see jama, et viimasel hetkel tuleb meelde veel sada inimest, kellele kink tegemata ja siis peab esimesest ettejuhtuvast poest midagi haarama, siis seekord alustasin nimekirja tegemisega juba sügisel ja sain omadega ühele poole päris varakult. Välja arvatud teatud üksikud asjad, mis spetspoest oli vaja ära tuua, aga kuhu enne jõule väga ei jõudnud.

Selle aasta jõulud erinesid ka selle poolest, et jõulukaunistustega mässamise isu tuli alles kolmandal advendil, sama oli ka piparkookide küpsetamisega. Tavaliselt on mul esimesed pepparkakorid enne esimest adventi tehtud ja jõulukaunistused ka üleval. Hoolimata kõigest nägi kodu ilus jõulune välja. Kõige rohkem jäin rahule köögi suure aknaga.

Kuuse tõime tuppa viimasel advendil. Valisin eheteks ainult kuldse ja punasega, et liialt siiruviiruliseks ei läheks. Pudistab okkaid teine kõvasti millegipärast, järgmine kord toome ikka ise metsast, mitte kaubanduskeskuse eest.  

Jõuluvanale soovitasin kingid ka rohkem külje peale panna, muidu on pooled pakid okkaid täis.

  

Nüüd siis kingitustest. Nii mõnedki eelmistes postitustes eksponeeritud esemed rändasid kingikoti sisse - Kärdile, Annelile, Merlele. Juurde tegin ka muidugi. Kõigest ei tulnud meelde pilti ka teha, nii et kes loeb ja leiab, et tema käsitöökinksi polegi väljanäitusel, siis ootan fotot. Kärdile läksid kollaste roosidega, Annelile roosade suurte pärlitega ja Merlele mustade kellukatega kõrvarõngad. Ema sai suurte latakatega sini-kollased kõrvarõngad, millele tegin juurde ka käeketi ja panin värvuselt väga sobivasse kinkekotti. PS: kinkekotivaru ammendus täielikult!

Karenile tegin liblikatega rippuvad, Aide omadest pilti ei teinud, nii et neid ei näe. Aga Aide omad läksid Karenile rohkem peale, nii et tehti kiire vahetus. Aidele õmblesin teekannu soojendaja ka karvasest kangast, aga pilt jäi sinnasamasse, kuhu kõrvarõngaste omagi. Tegemata. Aster tahtis juba tükk aega uusi kõrvarõngaid oma allergilistele kõrvadele. Nii ma tellisingi kullatud otsikud ja hoian siiamaani pöidlaid pihus, et mingit halba reaktsiooni ei tekiks. Tegin küll kaks paari, aga punased meeldivad mulle rohkem. Idee on sama, mis mu telefoniripatsil. Sealt see tuligi, et Aster nägi ripatsit ja tahtis sellised kõrvarõngaid, ainult punaseid. Tulid välja sellised.

Tegelikult tegin Triinule veel ühed tiigrimustriliste helmestega kõrvakad ja endale ka jõuludeks ühe paari, aga tiigrikatest ei saanud ilusat pilti ja enda omad teen natuke ümber ja siis eksponeerin.

Et sügaval talveajal midagigi kodus korda saata, siis tegelesin kõige pisemate pisiasjadega. Samal ajal Aide teekannusoojendajaga õmblesin ka endale ühe. Endale tegin esimesena, et veenduda toodangu kvaliteedis ja väljanägemises. Jube rahule jäin küll, sest katse tulemused olid head - umbes neli tundi õhtul voodi kõrval soojendaja sees lesinud tee oli täiesti joodava soojusega, mitte jahtunud lurr. Wupiduu!

Teise asjana voolisin vannitoa riiuli jaoks roosikesi, mis sobiks värvilt ja ilmestaks üldist valget. Jääb vaid loota, et neid esimese tolmupühkimisega minema ei uhuta.

Last but not least: palusin Janaril endale aastapäevaks meisterdada kõrvarõngahoidja, mis hoiaks mu püsikasutuses olevat kogu korras. Kuna ta ei ole meil just kõige suurem nokitseja tüüp, siis aitasin oma jõududega ka ja kahe peale saime valmis. Tegelikult sain muidugi hoopis suurema kingituse osaliseks, kui oodata oskasin, aga see selleks. Nüüd on nii mugav iga hommiku valida värvi ja pikkuse järgi sobivat paari, sest kõik on ilusti näha.

Pildi peal pole näha, aga reaalsuses on korruseid kokku 3. Kõige kõrgemal on poest ostetud, teisel isetehtud lühemad ja kolmandal segamini väga pikad.

Idee leidsime koos emaga Bolig Pluss ajakirjast suvel ja nüüd leidsin ma täpselt vajaliku tähtpäeva, mille jaoks selle meisterdamist paluda.

Ainult lumi!

Kõik, kellel oli võimalus meile sauna tulla, aga kuidagi kohale ei jõudnud, siis vaadake ja kadestage!

See puhas plats on terrass, mis tavaliselt on ikka mõnikümmend cm maapinnast kõrgem. Seega on hanged päris kogukad. Segapudru keset korrapäraseid hunnikuid on meie saunajärgne jahutus - lummehüpe. Janaril tuli paremini välja kui mul. Tore oli küll, kilkasime kõvasti, õnneks enneaegselt pikali ei käinud.

Head esimest adventi!

PS: Taskute puudumisel jäi ka telefon seekord alles :)

Ja aina kiiremaks läheb...

Tunnustusvajadus on tugev liikumapanev jõud. Jällegi ajas mind jalgele ja tegudele oodatav külastus vanaema poolt. Midagi uut oli ju vaja talle näidata, mis siis, et ta polnud meil käinud alates eelmise aasta talvest, mis teeb kokku peaaegu aasta! Selle ühe aastaga oleme me juba sada asja ära jõudnud teha, aga kuna endale ei tundu enam uudne, siis tuleb ju midagi teha. Võtsin ette esiku. No plaan on ikka veel, et alustan ühest ruumist ja enne sealt edasi ei liigu, kui kõik viimseni valmis. Selle jaoks tuleb küll ennast pushida kõvasti, sest ma juba tahaks teisi kohti pahteldada/lihvida/tapetseerida. Kõik need ulmeliselt ilusad rullid ootavad kastis, et neid seinale liimitaks. Ei tasu muidugi kurvastada - jõulud ju tulekul ja seega ka sugulaste vood. Jälle tuleb kuidagi tekitada vau-faktor, nagu meie majanduspoliitika õppejõud pidevalt rõhutab.

Värvigamma tuli välja selline nagu pildil näha. Ise olen ülimalt rahul, sest sain meie ehituspoodide minimalistlikust valikust leitud täpselt õigete värvidega bordüüri. Lõikasin ülemisest tapeedist tüki ja alumise värvi number oli purgi peal olemas. Nii ma siblisingi värvikaardi ja tapeeditükiga riiulite juures ringi ja muudkui sobitasin. Nagu ikka, leidub seda õiget ainult üks rull, milles 5 meetrit. Vaja oli 5,6 meetrit. Alla ma ei andnud alla, või õigemini praeguseks andsin küll, sest ei ole viitsinud ukseavadesse liitekohale kaunistusi välja mõelda. Sinna ju bordüüri ei jätkunud. Plaane on mul veel igasuguseid selle esikuga, aga nagu eelnevalt mainitud, tuleb veel entusiasmi koguda, et siis ühe ropsuga asja kallale tormata. Kui hästi järele mõelda, siis oleks vaja esmalt soetada mõned materjalid, aga nende järele tuleb ka ilmselt värvilipikutega minna. Üldse olen ma otsustanud, et ei osta ühtegi sisustuskangast ega -värvi ega tapeeti enne, kui ma ei ole kindlaks teinud, et värvid klapivad. See tähendaks muidugi, et mul peaks pidevalt kotis olema igast tapeedist ja värvist tükk, aga niimoodi ma vähemalt ei paneks puusse. Selle bordüüriga olengi nii jubedalt rahul, sest tume värv matchib superhästi alumisega. BTW, alumine värv on ülejääk magamistoa seinavärvist.

Eelmises postituses olid pildi peal need samad helmed, millest nüüd kõrvakad valmis vorpisin. Tegin need oma esimeseks tööpäevaks uues kohas. Kusjuures, seal mängib igapäevaselt Radio Mania, mitte Power, nii et tunnen end nagu kodus. Jeii!
Üldiselt on need HIMi kõrvakad nagu teadjamad võivad märgata. Katsetasin esimest korda vedelat fimo ja tegin seda enda prinditud piltidega, võttis külge väga hästi. Pühapäeval proovisin uuesti, seekord ajakirjapaberiga ja tulemused polnud üldse nii head. Enamus viskasin minema, sest midagi ei jäänud peale ja niisama ühevärvilisi plätakaid ka ei tahtnud. Ega muud ei jäägi üle, kui ikkagist leida kuskilt värviline printer värviliste ideede jaoks. Samas, ega must värvilisel taustal ka paha pole.

Pühapäeval, mis oli ka omamoodi tähtis päev, proovisin siis natuke ka fimost mingeid mustreid välja pigistada. Kuna mul pole ei korralikku rulli ega pastamasinat, siis rullisin deodorandipudeliga, rakendades üsna tugevat jõudu, et mingi peenema vormini küündida. Ma arvan, et eks see tulemus jäi ka natuke rullimise taha kinni, aga üldiselt olen rahul. Järgmine kord ma nii mitu korda ei korda poolitamist, sest muidu muutub muster väga arusaamatuks. Tegin tulemist nii palle kui lapikuid ja kasutasin kõik selles komplektis ära. Pisut boheemlaslik komplekt, kui nii võib öelda.

Roosidega olen ilmselt kõige pikemalt tegelenud ja ei ole tegelikult päris rahul sellega, mis välja tuleb. Tagumiku lõikekoht jääb selliseks lamedaks ja ma ei saa midagi teha, et seda ilusamaks muuta. Isegi kui paneks sinna lehed, siis leheotsad ei kaunista piisavalt. Üks mõte mul on, aga seda katsetan järgmine kord. Muidu mulle ilgelt meeldivad need roosid, võiksin neid vist lõpmatuseni teha.

Saaks selle koolindusega ühele poole selleks aastaks, ehk viitsiksin rohkem peale tööd millegi muuga tegeleda. Kui aga tean, et homseks on vot too teine ja kolmas asjandus teha, siis kaob tuju täiesti ära ja ei taha üldse midagi teha, vaataks ainult telekat, see hajutab mõtted laiali.

Kahjuks on ka arvuti tuba talvega külmaks tõmmanud ja isegi õmblema ei kutsu seetõttu. Nüüd vuhiseb tuul õues vahetpidamata ja ei aita üldse kaasa mingilegi soojuse tekkele. Kuidas ma niimoodi Janari lemmikpüksid siis ära parandan...

Vanaema kulla-kallis.

Kuna sünnipäevakingitus on ametlikult üle antud, siis võin avalikustada pildi ka. Käisin nendega natuke aega ise ka ringi, et veenduda, et klipsid valu ei tee. Isegi vanaema oli üllatunud. Aitäh Helmehaldjale kvaliteetse kraami eest, mis kõrvaaukudeta inimestel ka kõrvarõngaid kanda lubab ja samal ajal kõrvalesti valutama ei pane.

Aega on vähe.

Tööinimese rõõmud on ikka lihtsad - lähed hommikul tööle ja tuled õhtul koju, sööd ja lähed magama. Ja nii terve nädala. Kui selle kõrvale peavad veel mahtuma punkt 1 kool, punkt 2 remont ja punkt 3 muud harrastused, siis kust see uneaeg võetakse??? Nädalavahetus möödub nagunii silmapilguga, umbes nii, et lähed reedel magama ja ärkad esmaspäeval üles, oi jälle tööle.
Siiski, suurte ponnistuste ja võitlemisega olen saanud paari asjaga hakkama. Kõrvarõnga maailmas on uudised järgmised: parandasin ära paabulinnurõngad, mis olid kõvasti räsida saanud. Kärpisin pisut ja uuendasin kinnitustehnoloogiat.
Nädalavahetusel võtsin kogu tahtmise ja julguse kokku ja asusin esimeste FIMO/vedela FIMO katsetuste juurde. Tulid välja a) keskpärased ja b) superilusad helmed või asjad. Katsetasin roosi, mida on väga tore teha, aga mitte väga väikseid. Ühed tulid nii vägevad, et sõnu pole, aga pilti ei saa veel näidata. Ülejäänud on sellised:

Valmis tegin kõrvarõngad ka ühtedest latakatest. See kuju ongi taotluslikult suvaline lapik, ei tahtnud perfektset ringi teha. Üldiselt olen vedelast FIMOst suhtkoht vaimustuses. Ainult, et ma pean leidma ülihea printeri, soovitavalt värvilise, mida aeg-ajalt kasutada saaks või siis koguma sada mõtet kokku ja laskma kuskil raha eest paberile.

Laupäeval oma toreda punase tumba peal istudes said teoks veel ühed lihtsad, aga pikad isendid. Katsetasin esimest korda värvilist traati, tegin sellest ka haagid. Viilisin ja nühkisin nii mis kole, et kõrva poleks ebameeldiv torgata. Eksponeerimisidee andis mulle Aide, tema oli seda kuskil kunstipoes näinud. Mulle meeldib, nii et nüüdsest hakkate mult sellisel kujul kõrvarõngaid saama. Kui ma muidugi viitsin neid kaarte vorpima hakata :D.

Õmblusvallas on lood halvad, ainult ühtede retuusidega olengi hakkama saanud. Tegelikult tahtsin teha korraga kaks paari, aga teine paar läks aia taha, sest arvasin, et olen imepeenikeste jalgadega ja et mitte-nii-väga-venivast riidest võiks lõigata välja sama suured tükid kui venivast. Nii ma toppisingi lõppkokkuvõttes neid sääreosasid omale käte otsa ja sinna see idee praegu jäi. Ootab paremaid aegu.

Remondi vallas on vastupidi päris head lood. Ma olen üritanud Janarit ka oma suure entusiasmipuhanguga nakatada ja eile läks see täiesti õnneks! Kui pühapäeval ja esmaspäeval ma pahteldasin peaaegu üksinda ja Janar mossitas, sest ma temal ei lase pahteldada, ainult väikseid kruvikohti, siis eile oli päris kõva lihvimise/värvimise õhtu, kus saime mõlemad toimetada ja nägu läks kohe hoopis rõõmsamaks. Täna oli alguses üle hulga aja mõnus jälle tapeeti seina lükata, aga lõpuks väsisime mõlemad nii ära, et ei viitsinud isegi sinihallitusjuustuga šampinjone ahju visata. Praegu ma vist paneks terve pannitäie üksinda kinni. Esiku värvikombinatsioonist saabub fotokujutis siis, kui valmis on.

Summer is officially over.

Kõik suvetööd, mis plaanitud olid, võib lugeda nüüd tehtuks. Terrass ja teed on olemas, pinnast ka tasandatud, mida veel tahta.
See terrass tuli meil küll õige heasti välja. Ema ütles, et on nagu tantsuplats, eks me siis täna tegime Janariga esimesed tantsusammud ka, pidas vastu küll see põrand.
Välja näeb meie kätetöö selline:

Ümbrus on mullane, sest kaevates tee jaoks pinnast ei olnud seda kuskile alguses panna. Nüüd sai see kõik mööda õue laiali hajutatud. Kevadel ootame sinna asemele ilusat muru. Hetkel veel piirdeid ei planeeri ümber, eks kasutamisega saab selgeks, kas on vaja, kuhu ja kui kõrget. Trepp on meil ka superluks.

 Veel avastasin järjekordse põneva drenaažilahenduse, mille seekord Janar välja nuputas. Vihma pole taevast kallanud, nii et test on tegemata, aga olen suht kindel, et asi töötab. On juba sellise õige näoga.

Järgmine projekt - tee. Soov oli ilma jalgu poriseks tegemata küttepuud kuurist katlaruumi toimetada. Ilmselt nüüd õnnestub. Bonnele meeldib tee peal lösutada näiteks. Meie kasutame seda ikkagi rohkem punktist A punkti B jõudmiseks ja vastupidi. Kivide valik oli üks projekti valupunkte. Mina olin 100% siksakilise kivi vastu, mille nimi hetkel meelde ei tule. Juba tuli - unikivi. Kõige odavam ja levinum tänavakivi. Selle kandilisega, mis meil maas, sai igasugu mustreid leiutada. Kõigepealt ladusimegi mitu varianti maha valmis nii ruutmeetrised jupid ja sealt valisime parima. Täitsa alguses arvasin, et paekivi oleks jube äge ja moodne, aga töövaev oleks liigne olnud. Tükke parajaks lõhkuda jne. Sobib ka meie variant.

Kuna Janaril on puhkus, siis ma annan talle ikka vahel vihjeid, millega ta võiks tegeleda, et puhates liiga igav ei hakkaks. Üks päev sai isa töö juurest ära toodud välja valitud melamiinplaadid. See suur ja valge oli mul kohe lauaks mõeldud, vajas pisut töötlust ja jalgu alla. Täna võtsid Aide ja Janar asja käsile ja tegidki mulle uue käsitöölaua. Huvidering ju järjest paisub, mistõttu tavaline kirjutuslaud jäi kitsaks kahele õmblusmasinale ja muule pudipadile. Niigi toppisin enamiku kangastest sahtlitesse ja ülejäänu vedeles niisama. Nüüd mahub kogu kraam laua otsa alla peitu ka. Või no peaaegu, nagu näha võib.

Olin lausa nii rahul oma uue pesaga, et meisterdasin ühed kõrvarõngad jõuludeks valmis. Jah, lugesid õigesti, jõuludeks. Ma tegin juba varakult kinginimekirja valmis ja teen vaikselt mõtteid teoks, kui aega leian. Muidu tekib enne jõule paanika nimega Mida-ma-nüüd-talle-kingin. Niimoodi jaotub rahalises mõttes ka koorem pikema perioodi peale ära ja ei pea muretsema, et pankrott pühade ajal ründaks.

Prill.

Kahest kaugele nägemise abivahendist ühed möksisin pead värvides natuke ära. Tegelikult on need niigi vanad ja sangade värv muutub vaikselt valgest halliks. Midagi tuli ette võtta, sest sinised prillud ei sobi kõigi erivärviliste riietuste juurde.
Niisiis - tänane väike käsitöönurgake ooon...prillituuning!

Matchib leegisaabastega. Kui keegi suudaks mu lakipurgi ka lahti keerata, siis ehk saaks seda toredust natuke pikemalt säilitada.

Periood.

Seda võib nimetada laiskuse perioodiks. Samas, pigem mitte. Nimetagem seda siis töötamise perioodiks. Või hoopis "tali tuleb" perioodiks. Mul on sada ideed, aga tahtejõud on null. Laualinik ootab valmimist ja veel mitu eset ja valmis ostetud riidetükki. Ilmselt laen ma kogu energia töösse (vuristan nagu orav rattas arveid üksteise järel) ja kodus olen tühi kott, kes tahab süüa, puhata ja magada. Ilmselgelt peab sellega harjuma, sest elu koosnebki ju põhiliselt tööl käimisest, söömisest ja magamisest, välja arvatud kui sa oled housewife. Aitab halast. Ilgelt ammu käisime seenel koos toredate inimestega instrumentaalvokaalansamblist SpitBlood. Meie korjasime kahe peale oma suure ämbri üsna ruttu täis ja kobisime koju tagasi, sest üks pereliige oli vässu. Kuna me väga suured seenelised pole varemalt olnud, siis julgesime korjata ainult männiriisikaid, mis on tegelikult mu lemmikseened, sest nad näevad nii ilusad pruunid välja ja maitsevad pärast kupatamist superhead. Ilmselt on lapsepõlvest ka jäänud meelde just need seened.

Oma esimese marinaadiga panin metsa, sest järgisin kommentaare, mis kõlasid järgmiselt: liiga palju soola, liiga palju äädikat. Kui ma vähendasin koguseid nii, nagu soovitati, siis tuli täielik sula. Seened ei võtnud mingit maitset külgegi. Väike hoovõtt ja paar päeva hiljem tegin kõik purgid jälle lahti, valasin marinaadi potti tagasi ja hakkasin oma maitse järgi timmima. Välja tuli see õige männiriisika marinaad. Ühe purgi oleme nahka pannud. Nüüd peab pausi pidama, muidu on oktoobriks otsas väärt kraam.

Viimase laari adžikat tegin ka viimastest tomatitest. Mõtlesin, et aitab naljast ja panin 4 kauna chillipipart. Oh imet, tuligi krehvtisem segu. Kuigi tagant järele mõeldes ehk on see mahedam siiski parem. Ära sööme nagunii kõik.

Kui Sandra tahtis lumehelbega kõrvarõngaid ära ärida, siis mõtlesin, et ei saa ikka päris nii lihtsalt oma töö eest raha küsida ja villa tasuta vastu võtta. Tuli idee oma looming kilepakendi asemel millessegi ilusamasse pista. Hakkasin heegeldama. Lihtsalt lambist, vaatasin, mis välja tuleb. Tuli välja küll. Tegelikult on see kotike siiski kasulik ka, hea väike, kui on vaja kuskile mitu paari ehteid kaasa võtta. Paned eraldi kotti ja ei lähe muu kosmeetikaga segamini. Kuna esimene eksemplar osutus edukaks, siis otsustasin oma elu jõulude ajaks ja ka muuks ajaks, kui kellelegi mõnda kinki vaja, lihtsamaks teha. Vorpisin õhtuti kotikesi juurde. Nüüd on neid mitu. Mõtlesin ka, et võikski niimoodi ju oma kõrvarõngaid ka turustada koos kotikesega. Igatahes, sellised nad tulid.

Ah, misasja, tegelikult ei ole siin laiskusest haisugi, Arvuti toa lagi on soojustust täis topitud/jalalihastele võimas trenn tehtud/toidetud juukseid ja nägu rikkaliku kivivilla pudemete kihiga ja õues laiub tänavakividest teegi. Pilti ei tee, sest liiva vaja vahedesse ajada ja seepärast puudub piisavalt esteetiline välimus, et esitleda.

Tilu-lilu.

Oma suure puhkuse ajal, mis leidis aset enne kooli ja pisut ka kooli ajal, meisterdasin valmis mitmeid paare kõrvarõngaid. Enamik neist on pikad, mõni lühem sattus ka teiste hulka. Üldiselt on kõik müügiks, kellel soovi kingiks või endale osta. Erandina tegin endale kaks paari. Ei mahu ju varsti enam kuskil riputama neid. Ja Kärdile kingiks tegin ka ühed.
Alustame siis fotopostitusega.
Esmalt kraam, millest olen nõus loobuma.

Paremal pool asuvaid oli suur kiusatus endale jätta...

Vasakul olevatele sarnased tegin kunagi Aidele, aga kuna meeldisid, siis tegin veel ühe paari.

Kärt, kiisud on sinule sünnipäevaks Tule aga järgi neile!

Neid matrjoškasid tahtsin hirmsasti endale jätta.

Neid tahtsin lausa mõlemaid endale jätta. Kui keegi neid varsti mu juurest minema ei vii, siis võib juhtuda, et jätangi. Eriti kui oktoobris lund tuleb.

Minu kaks paari.
Mõlemaid olen juba kandnud ja kiita saanud :)
Kitarrid on hirmus rasked, aga liiga ilusad, et selle pärast kandmata jätta. Jänkude märksõna - terav nuga.

Õhin.

Viimasel ajal olen saanud väga erinevate toredate kogemuste osaliseks seoses käsitööliste tegevustega. Nimelt sain kolmapäeva hommikul kaua oodatud telefonikõne ühest toredast poest Tehnika tänavalt. Minu overlokk, ei teagi täpselt, kas ühe või kahe k-ga, aga see ei omagi tähtsust, oli lõpuks kohale saabunud ja ootas mind võimalikult kiiresti järgi, enne kui keegi teine selle endale krabab. Neljapäeval läksime koos Janariga talle järgi. Vuristas koha peal ilusti, nii et võtsin ära kohe. Müüja oli ka veel õnnelik, et me ikka truuks jäime ja kannatlikult ära jõudsime oodata ja lõpuks ära ka ostsime. Alguses lubati masinat palju kiiremini ja lubati kohe helistada, kui saabub. Eks ma arvasin ise ka, et ju siis läheb kauem aega ja ei hakanud mujalt otsima. Pilti pole tast veel teinud.
Sel samal õhtul käisin ka Helmehaldja õpitoas esimest korda. Traadiväänamise võlusid ma seekord õppida ei tahtnud, selle valdkonnaga ma katsetan ise kodus. Fimo savi on uus ja huvitav materjal, millega ma päris üksi ei ole palju kokku puutunud, kui mõned plätserdused välja arvata. Helmehaldjas õppisin siis Donna Kato stiilis triibulisi ehteid tegema. Minu omad tulid välja sellised:

Kõigi teiste osalejate kunstiteoseid saab näha siin. Meie grupi tehtud on need, kus minu omad ka peal on, obviously. Need lilla ja kollase ja punasega on ka väga super minu meelest. Kuna esialgselt on kunstniku tehtud helmed olnud pikliku kujuga, siis enamus ka seda järgisid. Mulle aga imponeerisid kandilised lapikud hoopis rohkem. Võib-olla oli asi minu mustris, aga lapikud tundusid kõvasti efektsemad. Mul tulid kuidagi kogemata väga patriootlikud helmed igatahes. Ja vääga uhke olen esimese tõeliselt hästi välja tulnud katsetuse üle. Muidugi olid töövahendid ka vastavad - fimosavimasin/pastamasin, spetsrullik ja värki. See masin tegi töö ikka kordi kiiremaks.
Igatahes, täna istusin üksi voodi peal ja kohe pidin ühed kõrvarõngad neist lapikutest valmis meisterdama. Näevad välja sellised:

Avastasin muidugi, et tulipunase juuksevärviga sinimustvalged kõrvakad väga kokku ei lähe (ainult sinised läheks veel), nii et kui keegi tunneb huvi, siis väikse vaevatasu eest loovutan need ära küll, suure südamevaluga muidugi. Üldse on mul sinistes toonides kõrvaehteid palju rohkem kui punaseid, ilmselgelt mõjutab mind veel sinise periood, isegi sinist juuksevärvi on veel natuke purgipõhjas alles. See paneb mõtlema, kui hea on ikka neutraalse peaga olla. Mustaga saab kanda mis iganes värvi. Blondiga muidugi ka, aga see ei lähe minu puhul arvesse, sest ei tõmba kohe ÜLDSE MITTE. Las mu hele kartulikoor ootab paremaid aegu, et hiilata. Õnneks on varuks ostetud must värv kohe varnast võtta, kui peaks tuju tulema.

Reedel oli kõige kallima musirulli sünnipäev. Söögi tegemise kõrvalt näpistasin natuke aega ka overloki uudistamiseks, sest padjapüürid ja tekikott ootasid kannatamatult valmimist ja neljapäeva õhtul peale õpituba ei suutnud ma ennast nii palju motiveerida, et uut omandit uurima minna.
Padjapüürid sain õigel ajal valmis. Otseloomulikult oli mul vaja sinna peale initsiaali hakata tikkima, nagu ema kunagi tegi. Seda tavaõmblusmasina funktsiooni ma varem polnud kasutanud ja nii võttis kogu tikkimisega mässamine päris palju aega. Välja tulid sellised:

PS: Ma ei ole laisk ja lohakas, vaid triikisin need ikka ilusti ära ka, aga panin siis kohe patjadele ümber ja peale üht ööd magamist on pisukesed kortsud tekkinud. Magamise ajal ei pööra ju tähelepanu sellele, et vot homme hakkan pilti tegema neist, proovin magamise ajal patja mitte mudida. Ja no nii ülitragi ma ka pole, et spets uuesti triikima hakkaks, ega need müügiks pole või miskit.
Enihuu, tekikott oli mul valmis lõigatud ja värki, tegin selle ühest liiga väiksest tekikotist ja aluslina ülejääkidest, mis olid muidugi täpselt välja mõõdetud ülejäägid. Sain ühe külje overlokitatud, kui saabus isa ja tema järel teised pereliikmed külla. Lõpuni õmblesin juba pimeduse rüpes ehk 22.30-23.05. Hirmus uni tikkus küll peale, aga ülla eesmärgi nimel pungitasin silmi ja sain valmis. Oh seda õnne. Tegelikult ma võtsin päeval juba vana tekikoti ümbert ära ja muudmoodi magama ei saanudki minna, kui et tegin uue valmis. Motivatsioon missugune. Pilt kah, koos Hitler-karuga.

Jällegi pean nentima - ise olen rahul.

Kiire õmblus ja kiire hoidistamine.

Tegelikult pidin ma umbes sajandat korda tõdema kui KAUA võtab aega millegi õmblemine. Õigemini kogu krempel kokku lõikamise ja nööpnõelastamise ja muu jamaga. Plaanid mingiks kellaks valmis saada, aga oh imet! ei ole pooltki valmis selleks ajaks. Nii ma siis pean tulevikus meelde jätma, et kui ma tahan midagi õmmelda, siis tuleb võtta terve päev rahulikuks nokitsemiseks ja õhtuks saab ehk asja valmis ka.
Päris tükk aega mõtlesin oma poekoti üle. Teadsin, et midagi ma sinna aplikatsioonina teen, aga idee puudus. Eelmine nädal idee tuli. Tuli sellest, et otsisin hobusepea siluetti internetist ja kui asusin koti kallale, siis mõtlesin, et miks mitte, otsin ka hea pealuu silueti välja ja lasen paberile. Natuke pidin suurendama ja korrigeerima ka kanga peal, aga välja tuli täitsa pandav. Koti lõige on ülilihtne ja peast võetud. Sangade paigaldamise osas sain abi Krenholmi poekotist, mille ma outlet poest ostsin (nii ilusa mustriga kangas oli lihtsalt ja 19 krooni!). Soovitan kõigil seda külastada, keskmise suurusega voodipesu leiab igasugust. Meie suurele voodile peab väikse modifikatsiooni ette võtma osade asjadega, idee on juba olemas. Igatahes, kotist edasi rääkides, kangas on jällegi üks vana seelik, hea tugev riie. Aplikatsiooni jaoks sai sobratud jääkides. PS: Lipsu panin ise juurde, et oleks naiselikum. Üldiselt kasutasin esimest korda nii tihedat siksaki õmblusmasinal, töötas ilusti ja ise jäin väga rahule. Voodri panin ka sisse, sest hirmus hargnev kangas see pealmine. Käisin kotiga kohe turul värsket paprikat-pipart hankimas, kõik mahtus täpselt sisse.


.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Tahtsin samal päeval hirmsasti ka teise koti kallale asuda, aga aeg kadus käest. Täna ehk viimasel päeval enne kooli algust, võtsin kätte ja tuunisin oma sülearvuti koti ka ära. Alguses tahtsin üleni uue kangaga katta, aga ei olnud viitsimist. Kuna läpakaga oli kaasas tüüpiline miniPC kott, siis ei olnud seal ühtegi kohta, kuhu muid vidinaid peita. Iseenesest see materjal on hea ja kott pisike. Nuputasin siis tasku juurde sinna. Ilma pealuudeta ei saa muidugi kohe üldse mitte ja kuna mulle see aplikatsioonide tegemine hakkas meeldima, siis proovisingi seda veel. Kõik kotid peavad ikkagist matchima. Teisele poole ka.

Meie ülemäära karvane adoptiivbeebi Präänik oli täna väga aktiivne ja lähedust armastav. Mitte sammugi ei jäänud maha must. Mõne pildi sain ikka ilma temata ka tehtud, aga õmblemise ajal pidi ta mul õla peal magama/kardinaga mängima/nühkima ja riidekohvris pesa ehitama, et ikka kõik puutumata kohad ka karvaseks saaks. Õnneks kolisin oma kangavarud sahtlitesse ümber. Mitte et ta ka sinna poleks üritanud ronida. Selline ta meil juba kord on. Ja me armastame teda hiiglama palju. Nurr.

Esimene adžika ports tuli vist päris hästi välja. Üldsus kiitis ja kõigi sööjate peale kokku on kahe purgiga ühele poole saadud. Kuna praegu pole veel septembergi, siis otsustasin, et esialgsest kogusest talveks ei piisa. Asusin eile teise kallale. Panin seekord ühe täitsa chillipipra ka, et äkki annab natuke vürtsi juurde, aga väga ei andnud. Ma ei teagi, kas see keetes kaob ära kuskile või milles on probleem. Küüslaugu krehvt on ikka rohkem tunda. Hetkel plaanin ka kolmanda partii teha, kui purgid enne otsa ei saa. Ja kui saavad, siis toon poest juurde. Tundub, et tomateid veel natuke tuleb kasvuhoonest. Siis saan ka tahtjatele natuke annetada ja niisama külakostiks viia, kui vaja, ei pea mõtlema, et oi ma ise tahaks ju ka seda süüa ja ei raatsi viia, äkki saab kodus otsa.

Haamer nr.3 - The Real Deal

Seekord kasutasin lõpuks kõigi olemasolevate tööriistade seast just haamrit! Välja tuli selline ese:

NB! Esemeks on uks, mitte kuur ise, selle tegime juba suve alguses ilusaks. Uks oli puudu kuni teisipäevani. Võtsime Aidega asja käsile ja tulemuse üle ei tasu kurta üldse. Naiste tehtud kuuriuks püsib ees väga edukalt. Okei, ette saime Janari abiga, aga konstruktsioon, joonised, mõõdistused ja teostus on ikka meie omad. Väikesed nüansid nagu käepide ja...rohkem polnudki vist midagi, aga selle lingi leidmisega on jah raskusi. Kõik arvavad, et küll see kuskil on, las me otsime natuke. Siiamaani on veel leidmata, aga olen ka mina positiivne - küll see kuskilt välja tuleb :)

Üldiselt aga, et kui kellelgi on vaja uut õhulist Z-tähega puitust, siis siit saab, ainult suure tasu eest muidugi.






Täna võtsin kätte ja õmblesin natuke. Selle mitte-tuppa-mõeldud-redeli astmete peal jäävad jalatallad pisut hellaks ja ma pidin midagi pehmenduseks välja mõtlema. Harutasin ühe vana seeliku õmblustest lahti ja saingi kogu materjali. Alguses panin niimoodi sirgelt ja lati keskele oma leiutise, aga see lahendus polnud piisavalt pehme. Väike modifikatsioon - lükkasin pehmenduse äärde kortsu ja sai hoopis pehmem. Nüüd ei tohi ainult vale jalaga redeli peale astuda, muidu pole kasu midagi mu leiutisest.

PS: Tagataustal paistab kassi kraabipost, mille inspiratsioon tuli ema kodust. Algmaterjaliks olid linoleumi alusrull, vanad paksud nöörid ja tapeediülejäägid. Kassile tuli alguses demonstreerida ka, kuidas seda kasutada, ma siis kaapisin enda küüsi ka sinna posti külge ja näe, tark kass sai aru küll. Nüüd krabistab tublilt õiges kohas küüsi teritada. Aga no seda ainult selles toas. Igasse tuppa ma kraabipuud küll ei tee.

Õhtuti tegelen näputööga. Viimasest "Käsitöö" ajakirjast sain ilmatuma hea mõtte mässida juhtmed lõnga sisse. Kuigi meil on kõik elektrijuhtmed ilusti seina taga peidus, siis need, mida on muidu võimatu peita, said nüüd nii ilusa ümbrise, et polegi peita vaja.
Esimesena katsetasin oma uue pisikese sülearvuti laadija juhtmega. See sai ilus punasevalgekirju. Janar ütles, et nagu madu. Teiseks võtsin ette arvuti toa põrandalambi juhtme, mis oli musta värvi! Põrand on aga täiesti hele ja kus siis kõlbab nii. See juhe sai valgepruunirohelisekirju kuue. Tuba meil ka sellistes värvides. Veel ootab mässimist õmblusmasina juhe, Janari Xboxi ähvardasin ka ära katta, sellel on terve kaablirodu taga, aga veel ei oldud nõus. Pean natuke masseerima.