Peplum.

Jube popp teema hetkel. Otseselt plaanis ei olnudki sellist projekti ette võtta, aga kuna Balti mängudeks jagati väga ebanaiseliku lõikega "meremehemaikad" välja, siis olin sunnitud midagi ette võtma, et oleksin ise nõus seda üldse selga panema.
Dekoltee muutus pisut avaramaks, originaal tahtis üles puua. Pikenduseks installeerisin allaossa selle kuulsa peplumi ehk rattakujulise riidejupi. Kraeäär pärineb samalt vanalt pluusilt kust peplumi riie, seega sai tehtud efektiivset taaskasutust.
Uues kuues pluus on lubatud ka edaspidi mu riidekappi.

Teksaretukad.

Teksaretuusid on moes küll juba pikka aega, aga ma pole ühtegi paari endale soetanud. Alati on need liiga lühikesed (nagu kõik muud püksid meie kaubandusvõrgus) või peesitab hinnalipikul kole number.
Üks laupäev, kui võtsin ette jalgsimatka Lasnamäelt Mustamäele ja olin just peatumas Kangadžunglis, avastasin, et seal teisel korrusel on USA Today. Kunagi Tallinn-Väikse rongipeatuse juures oli ka see pood, aga sinnakanti väga tihti jalga enam ei tõsta. Pole aimugi, kas seal poeke enam eksisteerib. Igatahes vot sealt Tartu mnt poest need retukad leidsingi. Ülevalt olid küll laiad, aga see on kõige väiksem asi, mida parandada. Nii muuseas, et Janarile leidsin lumivalge DKNY triiksärgi ka mõistliku hinnaga.
Kuna tee viis mind nagunii Mustamäele ja Magistrali keskuses asuva Pärlipoe kinkekaardi kehtivusaeg hakkas ähvardavalt lõpule lähenema, siis astusin sealt läbi. Minu üllatuseks oli pood 4x suuremaks kasvanud ja kaubavalik päris lai. Leidsin kangavärvisprei, mis üldiselt on mõeldud küll kõiksugu mitte-rõivaste dekoreerimiseks, aga mis seal ikka, proovisin retuuside peal ära. Õnnetuseks sai sprei enne otsa, kui kogu pind kaetud sai. Oleks teadnud, saanuks ülemineku vähe sujuvama teha, nagu ombre või nii. Päästsin olukorda natuke käsitsi pükse läbi pestes, millega saavutasin pleekinud-laigulise efekti. Viimasena trükkisin ühele küljele valge värviga (ka Pärlipoest) mustri ja valmis nad saidki! Kogu kompoti vastupidavust masinpesule pole katsetanud veel.

Näpuotsad said küll pisut tumedama tooni, kui pükstega tööl käisin. Seega annavad värvi siiski.

Me kokku käime.

Mäletan, et eelmisel kevadel ootasin ilusaid ilmasid uue pitsseelikuga. See aasta ootan pitsiga tuunitud teksadega. Minu õnneks saab nendega käia siiski ka külmema ilmaga, aga see ei tähenda, et kevad tulla ei võiks.

Loomulikult ei teinud ma "enne" pilti, aga ega seal midagi keerulist ette kujutada pole. Ühed tavalised teksad New Yorkerist. Arvasin, et saan kaltsukast olematu raha eest paari, mida retsida, aga peale 10 hoolikalt valitud eksemplari proovimist, millest ükski ei kõlvanud, andsin alla. Teksaotsing jäi aga sinna aega, kus kaubanduskeskustes vältasid veel peale-jõule allahindlused ja nii ma pidin leppima nende Fishbone marki pükstega, mis kahjuks on pisut stretšid.

Outcome on hea, nii nagu ette kujutasin. Säärte alumise ääre harutasin ka lahti oma liigselt pikkade jalgade tõttu, sain lausa 3 lisasentimeetrit pikkust juurde. Kuna mujalt ka kõik narmendab, siis viimistlemata äär pigem täiendab üldpilti. Augud on ka self-made, liivapaberi ja harutaja koostöö tagajärg.

Rokkisin nende pükstega juba Killswitch Engage'i kontserdil kõvasti.

Sain, mis tahtsin!

Kärt, siit tuleb ood sinu vanale seelikule.

Kuna mu ühe blogijuhise järgi tehtud high-low seelik lendas aia taha ja muundus sujuvalt pluusiks, siis pidin selle mõtte teostuse edasi lükkama. Juhtus aga nii, et Kärt pakkus mulle oma kappi seisma jäänud seelikut. Esialgu ei osanud sest midagi arvata. Väike inspiratsioonipuhang tõi aga vana idee tagasi ja see seelik sobis teostuseks ideaalselt.

Enne

Pärast

Nii äge, eks. Materjal sobib ka superhästi, langeb mõnusalt ja no nii õnnejunn olen selle üle. Tegin eest spetsiaalselt nii lühikese. See esimene high-low eksemplar, mis ei õnnestunud, oli pikem ja seda igatpidi üles-alla kruttides sain aru, et põlvepikkused seelikud ei ole minu teetass.
PS: Kõik, kellel kodus fotohuviline ja midagi blogitaolist peavad, kus vahetevahel end fotografeerima peab, on õnnejunnid. Ise ennast pildistada pole just kõige mugavam.

Poekott autosse.

Juhtusin käima logistikaseminaril, kus nagu ikka jagati nännikotte, mis sisaldasid reklaammaterjale ja muud pudipadi, millest pool pärast sirvimist üldiselt tule roaks läheb ja teine pool jääb pikaks ajaks kapisügavustesse tolmu koguma. Seekord tundus mõistlik terad sõkadest eraldada. Kasuliku alla võib liigitada mälupulga ja koti. 

Kott ise oli tore must ja täpselt poekoti suurune, aga peal laiutas kohutavalt häiriv Via 3L Spedition kiri. Üks enesest lugupidav DSV töötaja niivõrd-kuivõrd konkurenti tasuta ei reklaami. Seetõttu kuulus silt katmisele. Janari OCC pluus oli piisavalt luitunuks pestud, et sellest ainult pilt päästa ja nii see kotil maanduski. Õmblesin masinaga peale nagu aplikatsiooni, ilma liimita.

Nüüd on autos uhke kott käepärast, kui vajadus poest läbi hüpata.

Köögikardin.

Projekt umbes septembrikuust aastast 2012. Valmis sai lõpuks märtsikuus 2013. Mõtetes nägi välja pisut teistsugune, kui reaalis välja tuli. Aga ei kurda, sobib küll kööki. Eelmine punane kardin ei lasknud valgust läbi ja tegi jube pimedaks. Sellise pika talvega ei taha hetkel ühtegi valguskiirt raisku lasta, tuleb kogu energia endasse imeda. Nüüd on ka köögis rohkem päikest, kuigi sealpool maja päikest peaaegu et ei paistagi :)

 

Teeks seeliku. Parandus - pluusi. Ja mütsi.

Tahtsin hirmsasti omale high-low seelikut teha lõpetamiseks. Mõeldud, tehtud. Sain sellise kerge kanga ka, mis peaks vabalt langema. Pärast pisukest pusimist oligi valmis. Ja ei meeldinud mitte üks teps see mulle! Kumm oli lai ja krookeid liiga palju ja no nägin välja tõeline suure taguotsaga babulja. Proovisin küll nii ja naapidi - rullisin kõrgemaks, et teeks lihtsalt lühema seeliku. Või äkki sobiks kleidiks, paneks vöö peale. Lõpuks andsin alla, sest kui ei meeldi praegu, siis jääb kappi seisma raudpolt.
Seega lõikusin kogu meistriteose jälle lahti, võtsin kõige uuema pluusi kapist ja laotasin kanga peale laiali. Tegemist väga lihtsa square topiga ja oma igatsetud high-low kandsin ka pluusile üle. Tagant on pikem kui eest.

 

Järeldusena tahaks mainida, et väga paljud DIY tutorialid ei kuku nii ilusti välja nagu idee esialgsel omanikul. Mul on igatahes mitmed vussi läinud. Võib-olla pilt tekitab illusiooni, et asi näeb seljas parem välja kui reaalselt on. Ajakirjast lõigete järgi tehtud riided tulevad enamasti alati kantavad.

Üks kiire müts sai ka valmis tehtud paari päevaga. Idee sain Sportlandist, seal oli 29€-ga saadaval täpselt sellise tegumoega eksemplar. Kaks korda käisin uurimas, mitu rida üht- ja teistpidi kootud ja kuidas pealt kahandatud jne. Tegemist oli siiski suhteliselt lihtsa koega, vaeva nägema ei pidanud. Pahematpidi kudumist oli palju, see ei meeldinud.

Talvega on müts kokku nüüdseks puutunud juba pikemat aega, kiidan. Hoiab ilusti sooja, ikkagi 100% villa ja nii tihe kude, kui mu lõtvade näppude juures võimalik on. Minu oma hinnaks 7€, kulus 2,5 tokki Coatsi Wash+Filz-it! lõnga. Pesumasinas viltima ma mütsi hakata ei kavatse, meeldis lihtsalt, et tegemist 100% villaga ja siiani armastan ma paksemaid lõngu. Peenikesed lihtsalt ei kutsu! Ja millegipärast ei taha mu rahakotirauad avaneda ka kunstmaterjalist lõngade peale.

Mütsi pildid varastasin Annikalt vabariigi aastapäeva galeriist.

Eputrilla.

Kuna käsitöölainel läheb praegu kesiselt, siis eputan oma bakalaureuse diplomiga.

Kui ma nüüd aus olen, siis natuke nokitsen ikka käsitööd ka, aga need projektid ei kuulu selle poolaasta sees avalikustamisele.