Prill.

Kahest kaugele nägemise abivahendist ühed möksisin pead värvides natuke ära. Tegelikult on need niigi vanad ja sangade värv muutub vaikselt valgest halliks. Midagi tuli ette võtta, sest sinised prillud ei sobi kõigi erivärviliste riietuste juurde.
Niisiis - tänane väike käsitöönurgake ooon...prillituuning!

Matchib leegisaabastega. Kui keegi suudaks mu lakipurgi ka lahti keerata, siis ehk saaks seda toredust natuke pikemalt säilitada.

Periood.

Seda võib nimetada laiskuse perioodiks. Samas, pigem mitte. Nimetagem seda siis töötamise perioodiks. Või hoopis "tali tuleb" perioodiks. Mul on sada ideed, aga tahtejõud on null. Laualinik ootab valmimist ja veel mitu eset ja valmis ostetud riidetükki. Ilmselt laen ma kogu energia töösse (vuristan nagu orav rattas arveid üksteise järel) ja kodus olen tühi kott, kes tahab süüa, puhata ja magada. Ilmselgelt peab sellega harjuma, sest elu koosnebki ju põhiliselt tööl käimisest, söömisest ja magamisest, välja arvatud kui sa oled housewife. Aitab halast. Ilgelt ammu käisime seenel koos toredate inimestega instrumentaalvokaalansamblist SpitBlood. Meie korjasime kahe peale oma suure ämbri üsna ruttu täis ja kobisime koju tagasi, sest üks pereliige oli vässu. Kuna me väga suured seenelised pole varemalt olnud, siis julgesime korjata ainult männiriisikaid, mis on tegelikult mu lemmikseened, sest nad näevad nii ilusad pruunid välja ja maitsevad pärast kupatamist superhead. Ilmselt on lapsepõlvest ka jäänud meelde just need seened.

Oma esimese marinaadiga panin metsa, sest järgisin kommentaare, mis kõlasid järgmiselt: liiga palju soola, liiga palju äädikat. Kui ma vähendasin koguseid nii, nagu soovitati, siis tuli täielik sula. Seened ei võtnud mingit maitset külgegi. Väike hoovõtt ja paar päeva hiljem tegin kõik purgid jälle lahti, valasin marinaadi potti tagasi ja hakkasin oma maitse järgi timmima. Välja tuli see õige männiriisika marinaad. Ühe purgi oleme nahka pannud. Nüüd peab pausi pidama, muidu on oktoobriks otsas väärt kraam.

Viimase laari adžikat tegin ka viimastest tomatitest. Mõtlesin, et aitab naljast ja panin 4 kauna chillipipart. Oh imet, tuligi krehvtisem segu. Kuigi tagant järele mõeldes ehk on see mahedam siiski parem. Ära sööme nagunii kõik.

Kui Sandra tahtis lumehelbega kõrvarõngaid ära ärida, siis mõtlesin, et ei saa ikka päris nii lihtsalt oma töö eest raha küsida ja villa tasuta vastu võtta. Tuli idee oma looming kilepakendi asemel millessegi ilusamasse pista. Hakkasin heegeldama. Lihtsalt lambist, vaatasin, mis välja tuleb. Tuli välja küll. Tegelikult on see kotike siiski kasulik ka, hea väike, kui on vaja kuskile mitu paari ehteid kaasa võtta. Paned eraldi kotti ja ei lähe muu kosmeetikaga segamini. Kuna esimene eksemplar osutus edukaks, siis otsustasin oma elu jõulude ajaks ja ka muuks ajaks, kui kellelegi mõnda kinki vaja, lihtsamaks teha. Vorpisin õhtuti kotikesi juurde. Nüüd on neid mitu. Mõtlesin ka, et võikski niimoodi ju oma kõrvarõngaid ka turustada koos kotikesega. Igatahes, sellised nad tulid.

Ah, misasja, tegelikult ei ole siin laiskusest haisugi, Arvuti toa lagi on soojustust täis topitud/jalalihastele võimas trenn tehtud/toidetud juukseid ja nägu rikkaliku kivivilla pudemete kihiga ja õues laiub tänavakividest teegi. Pilti ei tee, sest liiva vaja vahedesse ajada ja seepärast puudub piisavalt esteetiline välimus, et esitleda.

Tilu-lilu.

Oma suure puhkuse ajal, mis leidis aset enne kooli ja pisut ka kooli ajal, meisterdasin valmis mitmeid paare kõrvarõngaid. Enamik neist on pikad, mõni lühem sattus ka teiste hulka. Üldiselt on kõik müügiks, kellel soovi kingiks või endale osta. Erandina tegin endale kaks paari. Ei mahu ju varsti enam kuskil riputama neid. Ja Kärdile kingiks tegin ka ühed.
Alustame siis fotopostitusega.
Esmalt kraam, millest olen nõus loobuma.

Paremal pool asuvaid oli suur kiusatus endale jätta...

Vasakul olevatele sarnased tegin kunagi Aidele, aga kuna meeldisid, siis tegin veel ühe paari.

Kärt, kiisud on sinule sünnipäevaks Tule aga järgi neile!

Neid matrjoškasid tahtsin hirmsasti endale jätta.

Neid tahtsin lausa mõlemaid endale jätta. Kui keegi neid varsti mu juurest minema ei vii, siis võib juhtuda, et jätangi. Eriti kui oktoobris lund tuleb.

Minu kaks paari.
Mõlemaid olen juba kandnud ja kiita saanud :)
Kitarrid on hirmus rasked, aga liiga ilusad, et selle pärast kandmata jätta. Jänkude märksõna - terav nuga.

Õhin.

Viimasel ajal olen saanud väga erinevate toredate kogemuste osaliseks seoses käsitööliste tegevustega. Nimelt sain kolmapäeva hommikul kaua oodatud telefonikõne ühest toredast poest Tehnika tänavalt. Minu overlokk, ei teagi täpselt, kas ühe või kahe k-ga, aga see ei omagi tähtsust, oli lõpuks kohale saabunud ja ootas mind võimalikult kiiresti järgi, enne kui keegi teine selle endale krabab. Neljapäeval läksime koos Janariga talle järgi. Vuristas koha peal ilusti, nii et võtsin ära kohe. Müüja oli ka veel õnnelik, et me ikka truuks jäime ja kannatlikult ära jõudsime oodata ja lõpuks ära ka ostsime. Alguses lubati masinat palju kiiremini ja lubati kohe helistada, kui saabub. Eks ma arvasin ise ka, et ju siis läheb kauem aega ja ei hakanud mujalt otsima. Pilti pole tast veel teinud.
Sel samal õhtul käisin ka Helmehaldja õpitoas esimest korda. Traadiväänamise võlusid ma seekord õppida ei tahtnud, selle valdkonnaga ma katsetan ise kodus. Fimo savi on uus ja huvitav materjal, millega ma päris üksi ei ole palju kokku puutunud, kui mõned plätserdused välja arvata. Helmehaldjas õppisin siis Donna Kato stiilis triibulisi ehteid tegema. Minu omad tulid välja sellised:

Kõigi teiste osalejate kunstiteoseid saab näha siin. Meie grupi tehtud on need, kus minu omad ka peal on, obviously. Need lilla ja kollase ja punasega on ka väga super minu meelest. Kuna esialgselt on kunstniku tehtud helmed olnud pikliku kujuga, siis enamus ka seda järgisid. Mulle aga imponeerisid kandilised lapikud hoopis rohkem. Võib-olla oli asi minu mustris, aga lapikud tundusid kõvasti efektsemad. Mul tulid kuidagi kogemata väga patriootlikud helmed igatahes. Ja vääga uhke olen esimese tõeliselt hästi välja tulnud katsetuse üle. Muidugi olid töövahendid ka vastavad - fimosavimasin/pastamasin, spetsrullik ja värki. See masin tegi töö ikka kordi kiiremaks.
Igatahes, täna istusin üksi voodi peal ja kohe pidin ühed kõrvarõngad neist lapikutest valmis meisterdama. Näevad välja sellised:

Avastasin muidugi, et tulipunase juuksevärviga sinimustvalged kõrvakad väga kokku ei lähe (ainult sinised läheks veel), nii et kui keegi tunneb huvi, siis väikse vaevatasu eest loovutan need ära küll, suure südamevaluga muidugi. Üldse on mul sinistes toonides kõrvaehteid palju rohkem kui punaseid, ilmselgelt mõjutab mind veel sinise periood, isegi sinist juuksevärvi on veel natuke purgipõhjas alles. See paneb mõtlema, kui hea on ikka neutraalse peaga olla. Mustaga saab kanda mis iganes värvi. Blondiga muidugi ka, aga see ei lähe minu puhul arvesse, sest ei tõmba kohe ÜLDSE MITTE. Las mu hele kartulikoor ootab paremaid aegu, et hiilata. Õnneks on varuks ostetud must värv kohe varnast võtta, kui peaks tuju tulema.

Reedel oli kõige kallima musirulli sünnipäev. Söögi tegemise kõrvalt näpistasin natuke aega ka overloki uudistamiseks, sest padjapüürid ja tekikott ootasid kannatamatult valmimist ja neljapäeva õhtul peale õpituba ei suutnud ma ennast nii palju motiveerida, et uut omandit uurima minna.
Padjapüürid sain õigel ajal valmis. Otseloomulikult oli mul vaja sinna peale initsiaali hakata tikkima, nagu ema kunagi tegi. Seda tavaõmblusmasina funktsiooni ma varem polnud kasutanud ja nii võttis kogu tikkimisega mässamine päris palju aega. Välja tulid sellised:

PS: Ma ei ole laisk ja lohakas, vaid triikisin need ikka ilusti ära ka, aga panin siis kohe patjadele ümber ja peale üht ööd magamist on pisukesed kortsud tekkinud. Magamise ajal ei pööra ju tähelepanu sellele, et vot homme hakkan pilti tegema neist, proovin magamise ajal patja mitte mudida. Ja no nii ülitragi ma ka pole, et spets uuesti triikima hakkaks, ega need müügiks pole või miskit.
Enihuu, tekikott oli mul valmis lõigatud ja värki, tegin selle ühest liiga väiksest tekikotist ja aluslina ülejääkidest, mis olid muidugi täpselt välja mõõdetud ülejäägid. Sain ühe külje overlokitatud, kui saabus isa ja tema järel teised pereliikmed külla. Lõpuni õmblesin juba pimeduse rüpes ehk 22.30-23.05. Hirmus uni tikkus küll peale, aga ülla eesmärgi nimel pungitasin silmi ja sain valmis. Oh seda õnne. Tegelikult ma võtsin päeval juba vana tekikoti ümbert ära ja muudmoodi magama ei saanudki minna, kui et tegin uue valmis. Motivatsioon missugune. Pilt kah, koos Hitler-karuga.

Jällegi pean nentima - ise olen rahul.