Kiire õmblus ja kiire hoidistamine.

Tegelikult pidin ma umbes sajandat korda tõdema kui KAUA võtab aega millegi õmblemine. Õigemini kogu krempel kokku lõikamise ja nööpnõelastamise ja muu jamaga. Plaanid mingiks kellaks valmis saada, aga oh imet! ei ole pooltki valmis selleks ajaks. Nii ma siis pean tulevikus meelde jätma, et kui ma tahan midagi õmmelda, siis tuleb võtta terve päev rahulikuks nokitsemiseks ja õhtuks saab ehk asja valmis ka.
Päris tükk aega mõtlesin oma poekoti üle. Teadsin, et midagi ma sinna aplikatsioonina teen, aga idee puudus. Eelmine nädal idee tuli. Tuli sellest, et otsisin hobusepea siluetti internetist ja kui asusin koti kallale, siis mõtlesin, et miks mitte, otsin ka hea pealuu silueti välja ja lasen paberile. Natuke pidin suurendama ja korrigeerima ka kanga peal, aga välja tuli täitsa pandav. Koti lõige on ülilihtne ja peast võetud. Sangade paigaldamise osas sain abi Krenholmi poekotist, mille ma outlet poest ostsin (nii ilusa mustriga kangas oli lihtsalt ja 19 krooni!). Soovitan kõigil seda külastada, keskmise suurusega voodipesu leiab igasugust. Meie suurele voodile peab väikse modifikatsiooni ette võtma osade asjadega, idee on juba olemas. Igatahes, kotist edasi rääkides, kangas on jällegi üks vana seelik, hea tugev riie. Aplikatsiooni jaoks sai sobratud jääkides. PS: Lipsu panin ise juurde, et oleks naiselikum. Üldiselt kasutasin esimest korda nii tihedat siksaki õmblusmasinal, töötas ilusti ja ise jäin väga rahule. Voodri panin ka sisse, sest hirmus hargnev kangas see pealmine. Käisin kotiga kohe turul värsket paprikat-pipart hankimas, kõik mahtus täpselt sisse.


.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Tahtsin samal päeval hirmsasti ka teise koti kallale asuda, aga aeg kadus käest. Täna ehk viimasel päeval enne kooli algust, võtsin kätte ja tuunisin oma sülearvuti koti ka ära. Alguses tahtsin üleni uue kangaga katta, aga ei olnud viitsimist. Kuna läpakaga oli kaasas tüüpiline miniPC kott, siis ei olnud seal ühtegi kohta, kuhu muid vidinaid peita. Iseenesest see materjal on hea ja kott pisike. Nuputasin siis tasku juurde sinna. Ilma pealuudeta ei saa muidugi kohe üldse mitte ja kuna mulle see aplikatsioonide tegemine hakkas meeldima, siis proovisingi seda veel. Kõik kotid peavad ikkagist matchima. Teisele poole ka.

Meie ülemäära karvane adoptiivbeebi Präänik oli täna väga aktiivne ja lähedust armastav. Mitte sammugi ei jäänud maha must. Mõne pildi sain ikka ilma temata ka tehtud, aga õmblemise ajal pidi ta mul õla peal magama/kardinaga mängima/nühkima ja riidekohvris pesa ehitama, et ikka kõik puutumata kohad ka karvaseks saaks. Õnneks kolisin oma kangavarud sahtlitesse ümber. Mitte et ta ka sinna poleks üritanud ronida. Selline ta meil juba kord on. Ja me armastame teda hiiglama palju. Nurr.

Esimene adžika ports tuli vist päris hästi välja. Üldsus kiitis ja kõigi sööjate peale kokku on kahe purgiga ühele poole saadud. Kuna praegu pole veel septembergi, siis otsustasin, et esialgsest kogusest talveks ei piisa. Asusin eile teise kallale. Panin seekord ühe täitsa chillipipra ka, et äkki annab natuke vürtsi juurde, aga väga ei andnud. Ma ei teagi, kas see keetes kaob ära kuskile või milles on probleem. Küüslaugu krehvt on ikka rohkem tunda. Hetkel plaanin ka kolmanda partii teha, kui purgid enne otsa ei saa. Ja kui saavad, siis toon poest juurde. Tundub, et tomateid veel natuke tuleb kasvuhoonest. Siis saan ka tahtjatele natuke annetada ja niisama külakostiks viia, kui vaja, ei pea mõtlema, et oi ma ise tahaks ju ka seda süüa ja ei raatsi viia, äkki saab kodus otsa.

Haamer nr.3 - The Real Deal

Seekord kasutasin lõpuks kõigi olemasolevate tööriistade seast just haamrit! Välja tuli selline ese:

NB! Esemeks on uks, mitte kuur ise, selle tegime juba suve alguses ilusaks. Uks oli puudu kuni teisipäevani. Võtsime Aidega asja käsile ja tulemuse üle ei tasu kurta üldse. Naiste tehtud kuuriuks püsib ees väga edukalt. Okei, ette saime Janari abiga, aga konstruktsioon, joonised, mõõdistused ja teostus on ikka meie omad. Väikesed nüansid nagu käepide ja...rohkem polnudki vist midagi, aga selle lingi leidmisega on jah raskusi. Kõik arvavad, et küll see kuskil on, las me otsime natuke. Siiamaani on veel leidmata, aga olen ka mina positiivne - küll see kuskilt välja tuleb :)

Üldiselt aga, et kui kellelgi on vaja uut õhulist Z-tähega puitust, siis siit saab, ainult suure tasu eest muidugi.






Täna võtsin kätte ja õmblesin natuke. Selle mitte-tuppa-mõeldud-redeli astmete peal jäävad jalatallad pisut hellaks ja ma pidin midagi pehmenduseks välja mõtlema. Harutasin ühe vana seeliku õmblustest lahti ja saingi kogu materjali. Alguses panin niimoodi sirgelt ja lati keskele oma leiutise, aga see lahendus polnud piisavalt pehme. Väike modifikatsioon - lükkasin pehmenduse äärde kortsu ja sai hoopis pehmem. Nüüd ei tohi ainult vale jalaga redeli peale astuda, muidu pole kasu midagi mu leiutisest.

PS: Tagataustal paistab kassi kraabipost, mille inspiratsioon tuli ema kodust. Algmaterjaliks olid linoleumi alusrull, vanad paksud nöörid ja tapeediülejäägid. Kassile tuli alguses demonstreerida ka, kuidas seda kasutada, ma siis kaapisin enda küüsi ka sinna posti külge ja näe, tark kass sai aru küll. Nüüd krabistab tublilt õiges kohas küüsi teritada. Aga no seda ainult selles toas. Igasse tuppa ma kraabipuud küll ei tee.

Õhtuti tegelen näputööga. Viimasest "Käsitöö" ajakirjast sain ilmatuma hea mõtte mässida juhtmed lõnga sisse. Kuigi meil on kõik elektrijuhtmed ilusti seina taga peidus, siis need, mida on muidu võimatu peita, said nüüd nii ilusa ümbrise, et polegi peita vaja.
Esimesena katsetasin oma uue pisikese sülearvuti laadija juhtmega. See sai ilus punasevalgekirju. Janar ütles, et nagu madu. Teiseks võtsin ette arvuti toa põrandalambi juhtme, mis oli musta värvi! Põrand on aga täiesti hele ja kus siis kõlbab nii. See juhe sai valgepruunirohelisekirju kuue. Tuba meil ka sellistes värvides. Veel ootab mässimist õmblusmasina juhe, Janari Xboxi ähvardasin ka ära katta, sellel on terve kaablirodu taga, aga veel ei oldud nõus. Pean natuke masseerima.

Haamer nr. 2 versus muud möginad.

Järjekordne nädalavahetus kaevamise ja muu füüsilise töö tähe all. Mu üliväiksed käemusklid ehk kosusid ka pisut.

Niisiis. Kui ma eelmine kord kaebasin, et oma jõududega ei saa me raudselt kuidagi selle killustiku ja asjaga hakkama, siis - nagu oleme pidanud tõdema umbes sada korda majaehituse jooksul - saame ikka kõigega ise hakkama küll. Laupäeval rabasime kolmekesi, pühapäeval kahekesi. Labidas maasse ja jälle kärutama. Pool õue on mullahunnikuid täis, mis ootavad laialiajamist ja kuiva ilma, mida enam ei taha kuidagi tulla. Killustikku rehitseda oli ka tore. Igatahes saime hakkama, suured aplausid mulle ja Janarile ja Aidele. Ennast kiitmast ikka ju ei väsi. Ootan "põnevusega" järgmist etappi - liiva vedamist, juhhei!

Kuskil kõige selle vahepeal olen natuke tegelenud ka purgimajandusega. Esimene katsetus tikrimoosi näol kukkus vist välja päris kobe, pole veel purki pannkookide kõrvale lahti teinud. Teine katsetus -adžika, mis pole kindlasti õige retsepti järgi, aga viib keele alla - tuli ka hästi välja. Kallutame igale poole peale seda, vähemalt mina küll. Et talveks ka midagi jääks, siis lasksin memmel viia osa kuuri, et käeulatuses poleks. Kui tomateid veel väga palju küpseb, siis tuleb mõelda ka teise portsjoni tegemise peale. Janariga kahekesi panime purki, oli tore. Et ilumeel ikka ka rahulduks, siis tegin kobedamad sildid ja riidest kaanekatted. Ei tea, kas mustsõstrast ka midagi põnevat saab teha. Moos tundub selline liiga lihtne, tahaks midagi ekstravagantsemat teha, aga ei tea, mida. Uskumatult suured marjad on peal põõsal. Isale oleme juba sokutanud natuke ja kui muidu kõht tühjaks läheb, siis on ka hea lihtne korilaseelu, mine ja korja ainult.

Muidu puhkan. Lausa vapustavalt tore. Tahaks kõik toimetamised korraga ära teha, aga ajast jääb väheseks. Sõitsin esmaspäeval rattaga Kallaverre ja selline tunne oli, et suvi alles algab, päike siras ja värki. Kahjuks tappis järgmise kahe päeva sombuilm selle tunde.

Igatahes tegin meie väikses raamatukogus sorteerimise teemade järgi, nüüd leiab üles ka miskit. Ja kuna raamatud on arvuti toa ülemisel poolkorrusel (kuhu pääsemiseks ma redeli koos Janari abiga tuppa tassisin), mille põrand on kõva lihtsalt istumiseks, siis vedasin sinna üles kõik mugavused. Need omastas aga Präänik, kes kasutab seda aset siiamaani meie Guitar Hero harjutustundide ajal. Kui mina oleks laps, siis ma küll tahaks hirmsasti seal magada. Präänik ongi meie väike laps, kellel on oma väikses pesas kindlasti väga huvitav tuttu jääda. Kuna ta seal nii armas oli, siis ei saanud ma ka jätta kuidagi pilti tegemata.

Haamer nr. 1

Kuni praeguse hetkeni on pigem käsitöölainel postitused olnud. Nüüd lõpuks saab ühe korraliku ehituspostituse ka kirja.

Suve projekt nr. 1

Tegelikult lähevad esimesed kiitussõnad hoopis meie ehitusmeestele, neile peaaegu-ainukestele, kes meil olnud on, just pikemat aega. Nende tehtud tööd näeb pildil. Või noh, pisut näeb. Nimelt saime majale talvejope selga ka alumisele korrusele. Oi, kui nüüd talvel külm on, siis ma tean kellele vastu pükse anda, aga loodan kõigest väest, et see ainult ähvarduseks jääbki. Ainuke asi, mis tibatillu kripeldama jäi, on värv. Sellega on aga see hea asi, et kui pappi ja tahtmist on, siis saab alati üle teha. Meie hetkel ei tee.

Suve-projekt nr. 2
August küll käes juba, aga mina usun neid ennustajaid, kes oktoobrini sooja lubavad ja siis on ju suur suvi alles ees. Igatahes, kuumuse ja väikeste välismaa Absint'i jääknähtude leevendamiseks (mille serveerimisega ikka vaeva nähti ja keeleots ära põletati) otsustasime teha füüsilist tööd. Üks nädalavahetus ja postid on valmis. Paar väikest abilist käis ka segu suunamas ja patsutamas. Järgmisena oleks hirmsasti vaja paari pluss veel paari suuremat (aga ei ütle ka väikestele ära) abilist, kes sooviks pisut käelihaseid pingutada ja labidakest vibutada. Kruusale tuleb ka ruumi teha, aga kahekesti vist teeme järgmise kevadeni. No mitte päris, aga peaaegu. Nii et tasuta trenn on enampakkumisel.

Lisaprojekt NV. Materjali pole kunagi täpselt. Meil jäi üle killustikku ja seguu. Aide nobedate näppudega vormis sellest ühe tõhusa vihmavee äravooluaugu. Hea, et pühapäeval oli alguses päike, jõudis pisut ära kuivatada meistriteose. Kui madinaks läks, siis pandi riistapuu kohe esimese suurema katsumuse ette. Ja üle elas. Ja töötas uskumatult hästi. Kogu see Ülemiste järve suurune vihm, mis meid 5 minuti jooksul uputada püüdis, kadus mööda renni kraavi. Isegi minu kaunistuseks topitud kivikesed jäid ellu. Nii et hurraa! Aplaus autorile.

Red alert.

Ma siin olen peast ka pisut punane. Mis tähendab, et tegelikult peaks pead värvima, et ikka täiesti punane olla. Muidu on nats leige värk.

See pole aga kõik. Et ikka postitus pealkirja vääriline oleks, siis tulevad eksponeerimisele 2 punast projekti, millega ma olen hakkama saanud.

1. Mitte-päris-haaremipüksid.

Leidsin lõike viimasest "Käsitöö" ajakirjast. Kusjuures ajakirjas olid nad Annegrete jalas. Igatahes, seal oli suht ehtsate haaremipükste lõige ka, aga neid ma ei võtnud, sest Janar vihkab haaremipükse. Mõtlesin, et teen hullult kompromissi. Kui püksid valmis sain, siis ei meeldinud need talle ikka. Mida oligi muidugi arvata. Aga väga super mugavad on ja mulle meeldivad. Nii ma käingi nendega nüüd näiteks tööl või kuskil, kus tema ei näe. Ja olemegi mõlemad õnnelikud. Kangas pärineb Kangadžunglist, nööbid on ka neil muidu, isegi Espriti omad, mis pärinevad Aide nööbivarudest, mida ma kahandasin umbes poole võrra, kui tal külas käisin. Nööpaugud kusjuures tegin täiesti käsitsi ja täiesti kohutavad tulid! See oli hetk, mil mõistsin, et vajan kaasaegset õmblusmasinat. Teine samasugune mõistmisehetk saabus, kui mul mingi aeg tuli soov pükse jalga panna ja avastasin, et tagumiku peal on õmblus hargnenud. Stretšõmblus on selle hädavajaliku õmbluse nimi muidu. Uue masinaga tegin kõik korda nigu niuhti, kestab siiamaani.

2. Vahepalaks veel ühed retuusid.

Mis olid valmis juba ammu, aga igalt poolt õmblused rebenesid kogu aeg. Millegipärast ema overlokk ei teinud nii venivat tööd nagu mul vaja. Superhüper uue Brotheri masinaga vuristasin kõik õmblused üle stretšiga ja voila! Ei hargnegi enam. Nüüd on need officially lemmikretukad. Ikkagi pisut punased.

3. Kahe käe ja peaga talves.

Enne Jaanipäeva oli Kaubamaja galerii lõngapoes, Liann on vist selle nimi, allahindlus -25% kõik lõngad. Läksin sihikindlalt, et ostan midagi raudselt ja kuna ma tahtsin proovida järgi selle mütsi tegemist, siis jäi silm peale paksule lõngale nimega "Simpson". Võtsin 2 tokki, aga mütsile kulus 1. Olen vastik kopeerija, tegin ka punase nagu originaal, aga musta ei tahtnud, sest neid on mul juba mitu. Teine tokk seisis natuke aega, kuni oli aeg ilma sõrmedeta kinnasteks saada. Tegin nad suht pikad, sest kavatsen endale sügiseks/talveks ägeda mantli või asja õmmelda, millega need sobiks. Kui külm hakkab, siis panen mustad sõrmikud alla. Ise olen rahul. Peaaegu.