Me kokku käime.

Mäletan, et eelmisel kevadel ootasin ilusaid ilmasid uue pitsseelikuga. See aasta ootan pitsiga tuunitud teksadega. Minu õnneks saab nendega käia siiski ka külmema ilmaga, aga see ei tähenda, et kevad tulla ei võiks.

Loomulikult ei teinud ma "enne" pilti, aga ega seal midagi keerulist ette kujutada pole. Ühed tavalised teksad New Yorkerist. Arvasin, et saan kaltsukast olematu raha eest paari, mida retsida, aga peale 10 hoolikalt valitud eksemplari proovimist, millest ükski ei kõlvanud, andsin alla. Teksaotsing jäi aga sinna aega, kus kaubanduskeskustes vältasid veel peale-jõule allahindlused ja nii ma pidin leppima nende Fishbone marki pükstega, mis kahjuks on pisut stretšid.

Outcome on hea, nii nagu ette kujutasin. Säärte alumise ääre harutasin ka lahti oma liigselt pikkade jalgade tõttu, sain lausa 3 lisasentimeetrit pikkust juurde. Kuna mujalt ka kõik narmendab, siis viimistlemata äär pigem täiendab üldpilti. Augud on ka self-made, liivapaberi ja harutaja koostöö tagajärg.

Rokkisin nende pükstega juba Killswitch Engage'i kontserdil kõvasti.

Sain, mis tahtsin!

Kärt, siit tuleb ood sinu vanale seelikule.

Kuna mu ühe blogijuhise järgi tehtud high-low seelik lendas aia taha ja muundus sujuvalt pluusiks, siis pidin selle mõtte teostuse edasi lükkama. Juhtus aga nii, et Kärt pakkus mulle oma kappi seisma jäänud seelikut. Esialgu ei osanud sest midagi arvata. Väike inspiratsioonipuhang tõi aga vana idee tagasi ja see seelik sobis teostuseks ideaalselt.

Enne

Pärast

Nii äge, eks. Materjal sobib ka superhästi, langeb mõnusalt ja no nii õnnejunn olen selle üle. Tegin eest spetsiaalselt nii lühikese. See esimene high-low eksemplar, mis ei õnnestunud, oli pikem ja seda igatpidi üles-alla kruttides sain aru, et põlvepikkused seelikud ei ole minu teetass.
PS: Kõik, kellel kodus fotohuviline ja midagi blogitaolist peavad, kus vahetevahel end fotografeerima peab, on õnnejunnid. Ise ennast pildistada pole just kõige mugavam.