Viimase aja tegemised

Üks päev olin trotsi täis ja hakkasin saviga mässama. Esimest korda ei tulnud üldse ilusad helmed ja nii mul läks tuhin üle. See oli siis jõulude paiku. Nüüd aga surfasin netis ja leidsin superblogi. Seal on niiiii palju niiiii ilusaid helmeid tehtud sellest savist, et mine lolliks. Läksingi kohe.

Kuna ma ju esimesel korral ei kasutanud oma imepisikesest varust peaaegu midagi ära, siis otsisin kuskilt august need üles ja asusin sihikindlalt asja kallale. Mõtlesin, et teeks mingi lilleasjanduse, aga ainult kahe värviga. Need minu savid on kõik vist mingid efektikad, sest läige on sees ja mulle ei meeldinud, kuidas see roheline lilla ja hõbedase juures välja nägi. Pean lähemas tulevikus ikka paar tavalist värvi juurde soetama. Igatahes. Seekord jäin natuke rohkem rahule, tegin kokku 8 helmest, lillemotiiv on nii nagu ta on. Kuna ma pigistasin ta liiga väikseks, siis lõikasin lõpuks neljaks ja panin kokku, tuli selline tore sigri-migri. Ehete tegemiseks võtsin jällegi natuke hoogu, üleeile ja eile näpistasin uneajast natuke. Välja tulid sellised. Kogu muusika peale kõrvarõnga konksude ja käeketi kinnituse (mis on Helmehaldjast pärit) on self-made. Korralikke vahendeid oleks vaja lõikumiseks jne.

P.S 1: Taust on kiisukarvane, sest ta aeleb selle madratsi peal kõvasti, aga hea neutraalne värv on see pruun pildi jaoks.

P.S 2: Kavatsen ikka õpituppa ka minna Helmehaldjasse mingi aeg FIMO savi saladusi õppima, aga need on natuke pahal ajal 17.15. Ma ei jõuaks Smartenist küll kuidagi selleks ajaks sinna kohale. Vist. Ehk on mõni laupäeval. Kuigi ega nädalavahetusel ei viitsi kohe üldse linna vedada ennast.

P.S 3: See komplekt läheb niiiii hästi kokku mu lilla-valge ajaleheseelikuga ühest varasemast postitusest!!!

Koos suvega on ilmunud ju putukate parv, nad elutsevad ka meie akende taga. Plekk-katuse all on aga võimatu kinnise aknaga magada. Niisiis kannatasime pool suve öiset pininat ja hammustusi. Kuna katuseaknast tuleb tuppa kõige rohkem õhku, siis oli sinna vaja midagi nuputada. Mingid koledad sääsevõrgud akende ees ei meeldi mulle mitte üks põrm. Mõtlesin seda teostust siis pool suve ja sain hakkama. Tegelikult idee oli isegi juba varem valmis, aga materjalivalik on ka suht keeruline. Alguses tahtsin hirmsasti sepistatud kardinapuid sinna, aga siis oleks vaja olnud mingi spets hoidja teha, sest putukakardin ei tohi ju olla vabalt lendlev, see peab olema tihedalt vastu aknaäärt. Nad on ju kavalad, leiavad kõik väiksed avaused üles.

Lõpuks jäi valik järgmiste käepäraste asjade peale: hoidjad heegeldasin, kardinapuude jaoks puidu leidsin kolmandalt korruselt, peitsisin ära. Kardinaks sain riide Kangadžunglist, seal oli väga palju erinevaid värve seda võrguriiet, minu oma sobib ilusti suure akna kardinaga kokku.

Osade hoidjate peale heegeldasin lille ka kaunistuseks (fotoaparaat ei tahtnud üldse ilusat makrot teha lillest, kapriisne selline). Ise paigaldasin ka kõik kruvikeeraja ja kruvidega. Kardin sai ikka suht tuuga, nii et nüüd pole ühtegi auku ega ava, kust mõni ümiseja sisse saaks. Kui talvel ei ole näiteks vaja sellist kardinat, siis tõmban lihtsalt puupulgad välja hoidjatest ja asendan mõne muu dekoratiivkardinaga.

Ise tehtud, hästi tehtud, ütlen ma selle peale.

The Bag.

Mina kui kotimaniakk õmblesin endale üks kord koti. Sain valmis ka. Olen rahul. Janari teksad lõpetavad oma elu alati auguga, nii et ma vist võiks endale mitmeid kotte nendest pükstest teha, aga hetkel piisab ühest. Mõtlesin, et tikin ka hullult. Teksa on ikka nii tugev, et näppudel hakkas valus. Õnneks sain Aide käest sõrmkübara. Igatahes. Siin ta on. Koos Präänikuga.

Tegelikult olen ma teinud poekotte ka tükki 3 ja kõik on kingiks läinud. Nagu ikka, unustasin ma pilte teha neist, nii et jah. Kõige rohkem meeldib vast empsi oma, sest see riie ise oli väga super ilus ja see pits kah. Vanaema koti riie oli ka ilus, kõige rohkem meeldis kuldne nööp. Sandra kotile tegin tikandid, samal ajal sõitsin autos Pärnu poole. Autosõit mu näputööd ei seganud. Poes katsetasime koti kohe järgi ka, ladusime täis kraami ja pidas vastu. Loodan, et peab ka uue omaniku käes. Nüüd on plaan endale ka üks eksemplar õmmelda, aga ma pole veel välja mõelnud, milles selle originaalsus peaks seisnema. Ega minu kott ei tohi siis olla igav. Mitte et teised kõik igavad oleks, igaüks on kellelegi spets tehtud.

Let's fall apart together now.

See postitus ei sobi siia kohe mitte kuidagi oma sisu poolest, aga emotsioonid on nii värkselt meeles ja need olid tõesti laes. Üks unistus täitus. Siiamaani tuleb tibutagi, kui kontsertile mõtlen, nii vägev oli.

Super lihtsalt. Suured tänud ülima elamuse eest.

Foto: Tanel Meos (Delfi)

Nii kuum on tunne.

Täiesti uskumatu, kui loiuks võib selline palavus inimese teha. Lillegi ei viitsi liigutada või siis lihtsalt ei taha, sest iga liigutus ajab higistama. Eriti, kui toas ka +32 kraadi on. Meil nimetatakse seda plekk-katuseks.
Tegelikult mõtlesin teha väikse kõrvarõngaülevaatuse oma lemmikutest enda tehtud kõrvakatest. Kogu aeg on plaan juurde teha midagi põnevat, sada mõtet on, aga käpakesed ei liigu mitte. Vanaema siin ka tellis mult, et tee midagi, aga ta kannatab ainult kulda. Peab suunduma helmehaldjasse kullatud otsikuid tellima sellisel juhul, aga isegi seda ei viitsi praegu.

1. Kõige-kõige lemmikumad.
Need vantsid on tehtud õige paksust vildist (Tiimari). Mu näpud pidid sõna otseses mõttes otsast kukkuma, kui ma neid välja lõikasin. Asi oli ka kindlasti mitte just kõige teravamates käärides, aga vaesel tudengil pole hetkel ülikõvasid Fiskarsi kääre. Augusti alguseks võib-olla juba on. Samal ajal tegin ka "übernunnud" (nagu Aidele meeldib öelda) vildist kassikõrvarõngad ka, need maandusid juba väikse kompensatsiooni eest Sandra kogusse. Näpud pidid ikka veel otsast kukkuma.
Õppetund järgmiseks korraks: lõika teravate kääridega.

2. Kõige-kõige ilusamad
Mulle hirmsasti imponeerivad igasugused sulgedega kõrvaehted. Maalt ja hobusega, nagu ma olen, ei teadnud alguses midagi sellisest ultimate kinnitist, kuhu vahele saab ilusasti sule kinni pigistada ja kerisin hoopis traadiga mingi pusa valmis, et sulg ära ei lendaks. Ühel retkel Abakhani sain aga nägijaks ja teadjaks. Parim leid ja uskumatult odav! Superluks ühesõnaga. Muu kraam on kõik helmehaldjast tellitud, suled Tiimarist.




3. Kõige-kõige pikemad.
Alguses mõtlesin, et peaks tellima ilgema posu ehtenõelu ja niimoodi ühekaupa. Pärastpoole sain jällegi targaks. See oli nimelt siis, kui ma neid nõelu lihtsalt ei raatsinud tellida nii palju. Tangid kätte ja valmis nad saidki. Lihtsast hõbetraadist. Väänamiskursus missugune. Neid olen vist peaaegu et kõige rohkem kandnud ka, sobivad igasugu riidega.
Kertu kõrvakad on ka nendest inspireeritud. Või noh, ta ise pigem tahtis selliseid pikki rippuvaid. Hea on see, et tegelikult on nad ju imelihtsad, aga siiski ilusad. Kuidas see vanasõna käiski, et "Lihtsuses peitub ilu" või siis võlu, ma täpselt ei mäleta.






4. Kõige-kõige tillumad.

Väikseid kõrvarõngaid on mul teisigi, aga enda tehtud on vast need jah pisimad. Kui hakkad ise tegema, siis mõtlen, et no misasja ma hakkan mingi ühe pärliga üldse jamama, see pole ju üldse põnev, peaks ikka midagi keerukamat konstrueerima. Ja nii saavadki enamik minu tehtud kõrvakaid suuremõõtmelised.
Need pisitillud (mis mõne arvates polegi ehk nii tillud) tegelikult ei saanudki suureks kasvada, sest kõige toredam osa - kilpkonnad - oleks siis puhta varju jäänud. Igasugused ripatsid on nagu mulle loodud, ja just kõrvarõnga külge. Kaelakeed minu inspiratsiooni eriti ei lennuta ja nii maanduvadki kõik ripatsid lihtsalt kõrvarõngaste otsas. Ja nii ongi!