Nii kuum on tunne.

Täiesti uskumatu, kui loiuks võib selline palavus inimese teha. Lillegi ei viitsi liigutada või siis lihtsalt ei taha, sest iga liigutus ajab higistama. Eriti, kui toas ka +32 kraadi on. Meil nimetatakse seda plekk-katuseks.
Tegelikult mõtlesin teha väikse kõrvarõngaülevaatuse oma lemmikutest enda tehtud kõrvakatest. Kogu aeg on plaan juurde teha midagi põnevat, sada mõtet on, aga käpakesed ei liigu mitte. Vanaema siin ka tellis mult, et tee midagi, aga ta kannatab ainult kulda. Peab suunduma helmehaldjasse kullatud otsikuid tellima sellisel juhul, aga isegi seda ei viitsi praegu.

1. Kõige-kõige lemmikumad.
Need vantsid on tehtud õige paksust vildist (Tiimari). Mu näpud pidid sõna otseses mõttes otsast kukkuma, kui ma neid välja lõikasin. Asi oli ka kindlasti mitte just kõige teravamates käärides, aga vaesel tudengil pole hetkel ülikõvasid Fiskarsi kääre. Augusti alguseks võib-olla juba on. Samal ajal tegin ka "übernunnud" (nagu Aidele meeldib öelda) vildist kassikõrvarõngad ka, need maandusid juba väikse kompensatsiooni eest Sandra kogusse. Näpud pidid ikka veel otsast kukkuma.
Õppetund järgmiseks korraks: lõika teravate kääridega.

2. Kõige-kõige ilusamad
Mulle hirmsasti imponeerivad igasugused sulgedega kõrvaehted. Maalt ja hobusega, nagu ma olen, ei teadnud alguses midagi sellisest ultimate kinnitist, kuhu vahele saab ilusasti sule kinni pigistada ja kerisin hoopis traadiga mingi pusa valmis, et sulg ära ei lendaks. Ühel retkel Abakhani sain aga nägijaks ja teadjaks. Parim leid ja uskumatult odav! Superluks ühesõnaga. Muu kraam on kõik helmehaldjast tellitud, suled Tiimarist.




3. Kõige-kõige pikemad.
Alguses mõtlesin, et peaks tellima ilgema posu ehtenõelu ja niimoodi ühekaupa. Pärastpoole sain jällegi targaks. See oli nimelt siis, kui ma neid nõelu lihtsalt ei raatsinud tellida nii palju. Tangid kätte ja valmis nad saidki. Lihtsast hõbetraadist. Väänamiskursus missugune. Neid olen vist peaaegu et kõige rohkem kandnud ka, sobivad igasugu riidega.
Kertu kõrvakad on ka nendest inspireeritud. Või noh, ta ise pigem tahtis selliseid pikki rippuvaid. Hea on see, et tegelikult on nad ju imelihtsad, aga siiski ilusad. Kuidas see vanasõna käiski, et "Lihtsuses peitub ilu" või siis võlu, ma täpselt ei mäleta.






4. Kõige-kõige tillumad.

Väikseid kõrvarõngaid on mul teisigi, aga enda tehtud on vast need jah pisimad. Kui hakkad ise tegema, siis mõtlen, et no misasja ma hakkan mingi ühe pärliga üldse jamama, see pole ju üldse põnev, peaks ikka midagi keerukamat konstrueerima. Ja nii saavadki enamik minu tehtud kõrvakaid suuremõõtmelised.
Need pisitillud (mis mõne arvates polegi ehk nii tillud) tegelikult ei saanudki suureks kasvada, sest kõige toredam osa - kilpkonnad - oleks siis puhta varju jäänud. Igasugused ripatsid on nagu mulle loodud, ja just kõrvarõnga külge. Kaelakeed minu inspiratsiooni eriti ei lennuta ja nii maanduvadki kõik ripatsid lihtsalt kõrvarõngaste otsas. Ja nii ongi!