Kevade, uu?

Rühib meie poole ikka väga visalt. Vaikselt viskab juba kopa ette, et iga hommik tekib oht ninuli käia, sest päevasel ajal sulanud vesi kujundab ennast öiste miinuskraadidega jääks ümber. Maja ees on võimalus ka autoga uisutada.

Vähemalt päevad muutuvad pikemaks, mis annab tegutsemisaega juurde või vähemalt nii ma endale kogu aeg sisendan, enne kui kell 9 uni peale tuleb.

Ühe projektiga sain siis jälle hakkama. Garaaži seinamaaling on valmis. Nagu ikka peaaegu kõigi mu joonistuste puhul, ei mahu kogu graafika ette antud ruumi peale ära. Seekord oli pigem niipidi, et panin keskkohaga puusse ja nii pidigi paremat poolt lihtsalt kokku lükkama. Janar aitas värvimisega.

Välja näeb nii:

Üks õhtu möksisin mingid kõrvarõngad ka kokku. Hetkel on selline tunne, et need pole nagu päris valmis veel. Täna tegin mõne paari veel juurde. See isetegemine paisutab kõrvarõngaste kogu ikka nii suureks, et mõned kunagi poest ostetud isendid peaks ära andma paari eurosendi eest või nii. 

Vasakul pooliku tundega,
paremal valmis tundega. 
 

Vasakul etnokad, paremal Merjele.











Köögi viimane tapeedita sein sai ka paar päeva tagasi katte alla. Muidu oli ikka väga veider, paar paani ainult puudu.

See nädalavahetus olime eriti tublid ja produktiivsed. Laupäev oli lihvimis-pahteldamis-tapetseerimispäev. Ehk siis kõige pealt lihvisime garderoobis seina ära, siis pahteldasime suure toa puuduvad kohad üle (Aide samal ajal kruntis) ja lõunast hakkasime tapeeti panema. Kahest rullist tuli uskumatult täpselt välja, aga nii on kõigi minu tapeediostmistega. Kui ma näen midagi ilusat, siis umbes mõtlen, mis tuppa see minna võiks ja mitu rulli sinna läheks. Ei mingit mõõtmist, lihtsalt ehku peale minek. Vahel veab ka. Janar pani üles ka uue peegli ja lambi, nüüd on kõik PEAAEGU perfo, aga mitte siiski veel täielikult.
Välja näeb nii:

Täna tegelesid isa ja Janar lülitite paigaldamisega. Minu põhitöö on need maalid, millega ei läinudki väga kaua aega:



Panime need isegi seinale juba. Aga kuna laeliiste pole ja sein tundub pisut poolik, siis ei anna need veel õiget efekti. Muidu jällegi - olen kõigega rahul.

Jätk.

Eile pressis uni uksest ja aknast sellise väega sisse, et ma pidin lihtsalt alistuma ja silmad vabatahtlikult kinni panema. Täna jätkan.
Kirjutasin oma kindakrohvist, aga korralikku pilti ei pannud. Nüüd parandan vea:

Teine projekt oli kapp. Ma olen kategooriliselt igasuguste asjade laialiolemise vastu ja tahtsin tegelikult hoidised ka ümber kolida. Nii me kopeerisimegi natuke Time Riders'ite pesa ja tegime värvitud OSB-ga seinad kapile. Üldmulje tuli selline, nagu tahtsin. Kapisisemuse pahteldasin robustselt ära (täiesti vale pahtli ostsin! halli värvi!), siis värvisin valgeks ja joonistasin keskele lilled peale. Riiulid tegime isa töö juurest (jällegi) toodud mööbliplaadist ja saematerjalist. Bauhaus on sessuhtes tore koht, et puiduvalik on suur.
Esialgu paningi kõik hoidised sinna ilusti ritta, aga kliima läks liiga soojaks seal, nii et tegime vahetust. Purgid viisime garaaži ja värvipotsikud tõime asemele. Oma lühikese logistikuameti pidamise jooksul olen selgeks saanud, et värvid ja muu vedel ehitussegu külma väga ei kannata, nõuavad termovedu kogu aeg. Nii tõingi värvid-pahtlid tuppa riiulile. Kapike näeb välja hetkel selline.
Pimedas:

Ja valges:

Tegelikult peab liigutatav uks ka ette tulema, aga sellega läheb veel aega.

Oh kevade, millal sa küll tuled.

Väljas läheb juba nii vara valgeks, et hommikul ei peagi käsikaudu WC teekonda läbima, aga õhtu ei ole veel piisavalt valge, et und eemal hoida. Seega peab iga päev tegema pikalt plaani ja pushima ennast tubli olema. Vahel isegi õnnestub.
Et mul oleks kaaslane ka, siis pean ma oma plaani veel eriti pikalt ja põhjalikult ette valmistama, esitlema, argumenteerima jne, sest lambist ei toimu midagi.
Kõige esimesena suutsin augu pähe rääkida meie superhüper kindakrohvi tegemise asjus. Esimese koti panime hakkama ühe nädalavahetusega, siis ootasime, et Espakis tuleks jälle allahindlusepäevad. Saime teise koti ka lõpuks ikka kätte. Ja oma lolli peaga mõtlesime, et sellest tõesti piisabki kogu kupatuse jaoks. Oi, kui vale mõte! Ega ma ei tea kas seda väga spetsiifilise nimetusega ainet väiksemates kottides ka müüakse, aga võiks. Kolmas kord 25 kg ei kulu vast.
Igatahes nägi tuba juba nii palju rohkem toa moodi välja, et tuhin tuli peale. Otsisin värvipotsikud välja ja tegin vanale kardinapuule uuenduskuuri. Kuna midagi pidi sinna riputama ka, siis pidin minema kangapoodi. Abakhanist sain kõik vajaliku ja pealekauba. Odavate kangaste osakonnast leidsin väga efektse punase sisustusriide, millest võlusin välja isa vanast töökohast toodud tumbadele katted ja natuke padjakatteid ka. Ise olen nii rahul, et iga kord, kui trepist alla lähen, tuleb automaatselt naeratus näole, sest niiiii iluuuuus on. Kuigi kõik ei ole kaugeltki mitte valmis, siis see mulje, mida kõik pisikesed asjad kokku annavad, juba kompenseerib kõik. Kujutlusvõime on mul hea. Tean täpselt, et sinna on veel vaja vaipa, lauda, telekaalust, paari omatehtud maali, aknalaudu, liiste, natuke krohvi, põrandalihvurit, lakki ja ongi kõik. Nii lühike nimekiri ju. Kahjuks ei ole ühtegi komponenti kodus olemas, vaid kõik tuleb soetada. Kurb. Selleks on ju raha vaja.
Igatahes on hetkeseis järgmine:

Kardinad said sellised toredad valge-punased nagu enam-vähem terve tuba. Tegelikult on vana kardinapuu väga otstarbekas, mulle meeldib, et on kaks paralleelset konksurida olemas, nii saan kombineerida, kuhu missuguse kanga tõmban. Küljekardinatele tegin traadist ja pärlist hoidikud. Väga hästi hoiavad. Rõnga mõlemas otsas on konksud, mis saab üksteise taha haakida ja kinni ta ongi.













Töökäik ja kõige suurem abiline:

 Patjadele meisterdasin savist ise nööbid, mis tulid välja päris kenad ja värvid läksid täitsa õnneks. Oleks võinud ainult natuke väiksemad olla, põletasin neid läbi aukude surudes päris mitu näpukalorit. Tuli kohe tahtmine omatehtud nööpe mujalgi kasutada. PS: fotoaparaadi peale olin vihane. Omab makro ja supermakro featureid, aga kui tahan supermakroga superlähedalt superilusat nööbikest pildistada, siis fokuseerimist võib ainult loota. Välja tuleb udukogu. Pika palumise peale sain ilma uduta ka ühe erakordse.

Kirjutaksin hea meelega teisest projektist ka, aga kuna tempo on hetkel 2 sõna minutis 5 minutiliste paratamatute unepausidega, siis ma saaks ilmselt postituse alles hommikuks valmis. Nii palju ei saa unele mõeldud aega ka raisata. Tööinimese elu. Ehk homme jälle.