Nööpidest piisab.

Tegelikult kärpisin lisaks nööpide vahetusele alläärt ca 15 cm ja nii lihtsalt muutuski mitu aastat kapis seisnud mantel käimiskõlbulikuks. Originaalis sain selle ämmalt ja lasin juba ammu oma emal selle kallal natuke kõpitseda, aga miski jäi siiski häirima. Sellest miskist sain nüüd lahti.

 

Pärlipüüdjad.

Enne kui lapsed rääkima hakkavad, tuleb tarkuseterade asemel suust kinni püüda kukkuvad ilatilgad. Seda vedelikku eraldub alguses üsna ohtralt, nii et ühe mänguseansi lõpuks niisutatakse üks kaelaside nii üleni ära, et järgmise seansi alguseks ei ole selsamal lootustki ära kuivada.

Kaubandusvõrgus müüakse neid riidelapikesi kena hinnaga, kena on see eelkõige müüja, mitte ostja jaoks. Värvi- ja mustrivalik on samuti üsna kesine. Lindexist sain allahindlusega ühe teksaimitatsiooniga mudeli, kuid üks ei aja terve päeva jooksul asja ära. Sobrasin siis oma kangajuppides ja lõikasin ühe raksuga selle Lindexi oma järgi kuus uut põlle välja. Õmblemist vajasid need minimaalselt, käsitsi paigaldasin kinnituseks trukid ja valmis nad saidki.

Igast kangast tegin kaks eksemplari.

Väike modell

Vahepeal meil neid väga vaja ei läinud, sest esimesed hambad tulid ära ja ilavool jäi kinni, aga tundub, et nüüd tuleb jälle rätik kaela siduda.

Kui ila parasjagu ei jookse, siis kasutame rätikuid, kui kuskil väljas süüa on vaja, aga suurt kodupõlle kaasa ei taha tassida. Toidujäätmed püüab ka see riidest variant kenasti kinni, eriti võrgu seest puuvilja lutsutamisel. Pluus jääb eest puhtaks ja pärast pole muud muret kui vaid rätik kodus pesumasinasse visata.

Kotid rippu!

Pealkiri võib tunduda kahemõtteline, aga reaalselt seadsin konksude külge rippuma siiski kõik käe-, selja- ja spordikotid.

Päris pikalt käis mul närvidele, et kotid vajusid oma riiulivahest välja. Igapäevaselt valitses seal suur tohuvabohu, sest vaatamata mu ponnistusele kotte ritta seada, muutus olukord paari päeva järel jälle kaootiliseks.

Lahendus maksis kõigest 0€, sest koosnes riidepuutorust (mille olime kogemata lisaks ostnud Patriku riidekappi, sest arvasime, et komplektis see puudub) ja dušikardina riputuskonksudest (mis jäid üle minu vinüülvaheseina projektist.

I happy.

Beebi turvaliselt soojaks.

Meie väike kutt kasvas üpris kiiresti päris suureks. Lisaks jõudis kätte talveaeg ja seisin silmitsi probleemiga, kuidas mahutada titt turvahälli. Varasemad kogemused turvahällidega puuduvad täielikult, seega ei tea, kas see meie BeSafe Izi Sleep ongi va kiitsakas variant, aga nii tundub küll. Uurisin ja puurisin netiavarustest, tarkpead rääkisid, et titte talvekombega turvahälli asetada üldse ei tohigi. Asi üpris loogiline - autos hakkab kiirelt palav, lisaks turvalisusfaktor (talvekombed õhku täis etc). Ega poiss paksude riietega sinna hälli mahtunudki, sellest mure pihta ju hakkas.

Ainuke aktsepteeritav lahendus oli soojakott. Suurt varandust välja käia ma ei raatsinud ja nii panin küüned taha ühele kasutatud turvahälli soojakotile, mida kuulutusega müüdi. Uuest peast saab neid näiteks hetkel ca 25€ eest siit. Nagu ma kahtlustasin, oli antud eksemplari põhi meie jaoks ikka liiga paks ja lapsel hällis koos kotiga ebamugav ja kitsas. Lisaks tuli jalad überkrõnksu tõmmata, tegemist ju pikakoivaliste järeltulijaga. Paar korda käisime nii autoga sõitmas, aga lõpuks leidsime veel sada häda ja asi läks ümber modelleerimisele.

Käärid kätte ja õmblusmasin tööle. Hekseldasin ühe villase kaltsukakampsuni parajateks ribadeks, soojakotilt lõikasin põhja ära ja sobitasin kampsuniribad pealmise osa külge. Alläärde tegin kummi jaoks tunneli ja nüüd istubki soojakott turvahällile nagu valatult. Kontrollisin enne üle, turvarihma kinnitustee jääb kenasti vabaks. Nüüd panen beebi toariietega hälli, õue minnes tõmban luku eest kinni ja autosse sooja saades teen jälle lahti. Mugav lahendus nii mulle kui väikemehele.

Kas pole mitte tore rahvuslik kaheksakanna muster?

PS: Kampsuni juurde käib veel omaette saaga. Algselt oli see meestesuurus XL, aga mustri tõttu tõin poest ära. Võtsin külgedelt sisse, et endale parajaks saaks ja viskasin seejärel pesumasinasse. Oh imet, kui välja tuli poole väiksem ja täiesti vildistunud käkk. Järgmine kord võiks villaseid asju ikka villarežiimi ja pesuvahendiga pesta...

Kaelussall.

See oli esimene käelise tegevuse projekt, mille ette võtsin pärast lapse sündi. Eelkõige just seepärast, et kudumiseks vaja jällegi paksu lõnga, mistõttu oli lootust asi kiirelt valmis saada ka väikese beebi kõrvalt. Kudumist alustasin juba siis, kui päike veel kõrge kaarega taevas käis, seega jätsin piisava ajavaru, et talveks uus mõnusalt soe sall kaela oleks panna.

Kõik läks arvatust kiiremini ja maksimaalselt nädalaga panin asjale punkti. Seda mustrit kududa oli ülimalt kerge, muster pärineb otseloomulikult Drops lõngade lehelt, lõng ise ka Drops Polaris. Juhendis on lisaks kaelussallile ka tutiga mütsi muster, aga lõngapoes oli seda värvi vaid kaks tokki ehk täpselt salli jagu. Eelmisel aastal sai New York'ist sealse käreda tuulega võitlemiseks valge fliisvoodriga müts ostetud, mis nüüd salliga kenasti kokku sobib. See aga ei välista, et kui kuskil sama lõnga otsa komistan, siis kiusatusele vastu panna suudaks. Nii võib järgmiseks külmahooajaks sallile siiski ka tutiga paariline tekkida.