Poekott autosse.

Juhtusin käima logistikaseminaril, kus nagu ikka jagati nännikotte, mis sisaldasid reklaammaterjale ja muud pudipadi, millest pool pärast sirvimist üldiselt tule roaks läheb ja teine pool jääb pikaks ajaks kapisügavustesse tolmu koguma. Seekord tundus mõistlik terad sõkadest eraldada. Kasuliku alla võib liigitada mälupulga ja koti. 

Kott ise oli tore must ja täpselt poekoti suurune, aga peal laiutas kohutavalt häiriv Via 3L Spedition kiri. Üks enesest lugupidav DSV töötaja niivõrd-kuivõrd konkurenti tasuta ei reklaami. Seetõttu kuulus silt katmisele. Janari OCC pluus oli piisavalt luitunuks pestud, et sellest ainult pilt päästa ja nii see kotil maanduski. Õmblesin masinaga peale nagu aplikatsiooni, ilma liimita.

Nüüd on autos uhke kott käepärast, kui vajadus poest läbi hüpata.

Köögikardin.

Projekt umbes septembrikuust aastast 2012. Valmis sai lõpuks märtsikuus 2013. Mõtetes nägi välja pisut teistsugune, kui reaalis välja tuli. Aga ei kurda, sobib küll kööki. Eelmine punane kardin ei lasknud valgust läbi ja tegi jube pimedaks. Sellise pika talvega ei taha hetkel ühtegi valguskiirt raisku lasta, tuleb kogu energia endasse imeda. Nüüd on ka köögis rohkem päikest, kuigi sealpool maja päikest peaaegu et ei paistagi :)

 

Teeks seeliku. Parandus - pluusi. Ja mütsi.

Tahtsin hirmsasti omale high-low seelikut teha lõpetamiseks. Mõeldud, tehtud. Sain sellise kerge kanga ka, mis peaks vabalt langema. Pärast pisukest pusimist oligi valmis. Ja ei meeldinud mitte üks teps see mulle! Kumm oli lai ja krookeid liiga palju ja no nägin välja tõeline suure taguotsaga babulja. Proovisin küll nii ja naapidi - rullisin kõrgemaks, et teeks lihtsalt lühema seeliku. Või äkki sobiks kleidiks, paneks vöö peale. Lõpuks andsin alla, sest kui ei meeldi praegu, siis jääb kappi seisma raudpolt.
Seega lõikusin kogu meistriteose jälle lahti, võtsin kõige uuema pluusi kapist ja laotasin kanga peale laiali. Tegemist väga lihtsa square topiga ja oma igatsetud high-low kandsin ka pluusile üle. Tagant on pikem kui eest.

 

Järeldusena tahaks mainida, et väga paljud DIY tutorialid ei kuku nii ilusti välja nagu idee esialgsel omanikul. Mul on igatahes mitmed vussi läinud. Võib-olla pilt tekitab illusiooni, et asi näeb seljas parem välja kui reaalselt on. Ajakirjast lõigete järgi tehtud riided tulevad enamasti alati kantavad.

Üks kiire müts sai ka valmis tehtud paari päevaga. Idee sain Sportlandist, seal oli 29€-ga saadaval täpselt sellise tegumoega eksemplar. Kaks korda käisin uurimas, mitu rida üht- ja teistpidi kootud ja kuidas pealt kahandatud jne. Tegemist oli siiski suhteliselt lihtsa koega, vaeva nägema ei pidanud. Pahematpidi kudumist oli palju, see ei meeldinud.

Talvega on müts kokku nüüdseks puutunud juba pikemat aega, kiidan. Hoiab ilusti sooja, ikkagi 100% villa ja nii tihe kude, kui mu lõtvade näppude juures võimalik on. Minu oma hinnaks 7€, kulus 2,5 tokki Coatsi Wash+Filz-it! lõnga. Pesumasinas viltima ma mütsi hakata ei kavatse, meeldis lihtsalt, et tegemist 100% villaga ja siiani armastan ma paksemaid lõngu. Peenikesed lihtsalt ei kutsu! Ja millegipärast ei taha mu rahakotirauad avaneda ka kunstmaterjalist lõngade peale.

Mütsi pildid varastasin Annikalt vabariigi aastapäeva galeriist.