Oh kevade, millal sa küll tuled.

Väljas läheb juba nii vara valgeks, et hommikul ei peagi käsikaudu WC teekonda läbima, aga õhtu ei ole veel piisavalt valge, et und eemal hoida. Seega peab iga päev tegema pikalt plaani ja pushima ennast tubli olema. Vahel isegi õnnestub.
Et mul oleks kaaslane ka, siis pean ma oma plaani veel eriti pikalt ja põhjalikult ette valmistama, esitlema, argumenteerima jne, sest lambist ei toimu midagi.
Kõige esimesena suutsin augu pähe rääkida meie superhüper kindakrohvi tegemise asjus. Esimese koti panime hakkama ühe nädalavahetusega, siis ootasime, et Espakis tuleks jälle allahindlusepäevad. Saime teise koti ka lõpuks ikka kätte. Ja oma lolli peaga mõtlesime, et sellest tõesti piisabki kogu kupatuse jaoks. Oi, kui vale mõte! Ega ma ei tea kas seda väga spetsiifilise nimetusega ainet väiksemates kottides ka müüakse, aga võiks. Kolmas kord 25 kg ei kulu vast.
Igatahes nägi tuba juba nii palju rohkem toa moodi välja, et tuhin tuli peale. Otsisin värvipotsikud välja ja tegin vanale kardinapuule uuenduskuuri. Kuna midagi pidi sinna riputama ka, siis pidin minema kangapoodi. Abakhanist sain kõik vajaliku ja pealekauba. Odavate kangaste osakonnast leidsin väga efektse punase sisustusriide, millest võlusin välja isa vanast töökohast toodud tumbadele katted ja natuke padjakatteid ka. Ise olen nii rahul, et iga kord, kui trepist alla lähen, tuleb automaatselt naeratus näole, sest niiiii iluuuuus on. Kuigi kõik ei ole kaugeltki mitte valmis, siis see mulje, mida kõik pisikesed asjad kokku annavad, juba kompenseerib kõik. Kujutlusvõime on mul hea. Tean täpselt, et sinna on veel vaja vaipa, lauda, telekaalust, paari omatehtud maali, aknalaudu, liiste, natuke krohvi, põrandalihvurit, lakki ja ongi kõik. Nii lühike nimekiri ju. Kahjuks ei ole ühtegi komponenti kodus olemas, vaid kõik tuleb soetada. Kurb. Selleks on ju raha vaja.
Igatahes on hetkeseis järgmine:

Kardinad said sellised toredad valge-punased nagu enam-vähem terve tuba. Tegelikult on vana kardinapuu väga otstarbekas, mulle meeldib, et on kaks paralleelset konksurida olemas, nii saan kombineerida, kuhu missuguse kanga tõmban. Küljekardinatele tegin traadist ja pärlist hoidikud. Väga hästi hoiavad. Rõnga mõlemas otsas on konksud, mis saab üksteise taha haakida ja kinni ta ongi.













Töökäik ja kõige suurem abiline:

 Patjadele meisterdasin savist ise nööbid, mis tulid välja päris kenad ja värvid läksid täitsa õnneks. Oleks võinud ainult natuke väiksemad olla, põletasin neid läbi aukude surudes päris mitu näpukalorit. Tuli kohe tahtmine omatehtud nööpe mujalgi kasutada. PS: fotoaparaadi peale olin vihane. Omab makro ja supermakro featureid, aga kui tahan supermakroga superlähedalt superilusat nööbikest pildistada, siis fokuseerimist võib ainult loota. Välja tuleb udukogu. Pika palumise peale sain ilma uduta ka ühe erakordse.

Kirjutaksin hea meelega teisest projektist ka, aga kuna tempo on hetkel 2 sõna minutis 5 minutiliste paratamatute unepausidega, siis ma saaks ilmselt postituse alles hommikuks valmis. Nii palju ei saa unele mõeldud aega ka raisata. Tööinimese elu. Ehk homme jälle.