Mina kui kotimaniakk õmblesin endale üks kord koti. Sain valmis ka. Olen rahul. Janari teksad lõpetavad oma elu alati auguga, nii et ma vist võiks endale mitmeid kotte nendest pükstest teha, aga hetkel piisab ühest. Mõtlesin, et tikin ka hullult. Teksa on ikka nii tugev, et näppudel hakkas valus. Õnneks sain Aide käest sõrmkübara. Igatahes. Siin ta on. Koos Präänikuga.
Tegelikult olen ma teinud poekotte ka tükki 3 ja kõik on kingiks läinud. Nagu ikka, unustasin ma pilte teha neist, nii et jah. Kõige rohkem meeldib vast empsi oma, sest see riie ise oli väga super ilus ja see pits kah. Vanaema koti riie oli ka ilus, kõige rohkem meeldis kuldne nööp. Sandra kotile tegin tikandid, samal ajal sõitsin autos Pärnu poole. Autosõit mu näputööd ei seganud. Poes katsetasime koti kohe järgi ka, ladusime täis kraami ja pidas vastu. Loodan, et peab ka uue omaniku käes. Nüüd on plaan endale ka üks eksemplar õmmelda, aga ma pole veel välja mõelnud, milles selle originaalsus peaks seisnema. Ega minu kott ei tohi siis olla igav. Mitte et teised kõik igavad oleks, igaüks on kellelegi spets tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar