Õhin.

Viimasel ajal olen saanud väga erinevate toredate kogemuste osaliseks seoses käsitööliste tegevustega. Nimelt sain kolmapäeva hommikul kaua oodatud telefonikõne ühest toredast poest Tehnika tänavalt. Minu overlokk, ei teagi täpselt, kas ühe või kahe k-ga, aga see ei omagi tähtsust, oli lõpuks kohale saabunud ja ootas mind võimalikult kiiresti järgi, enne kui keegi teine selle endale krabab. Neljapäeval läksime koos Janariga talle järgi. Vuristas koha peal ilusti, nii et võtsin ära kohe. Müüja oli ka veel õnnelik, et me ikka truuks jäime ja kannatlikult ära jõudsime oodata ja lõpuks ära ka ostsime. Alguses lubati masinat palju kiiremini ja lubati kohe helistada, kui saabub. Eks ma arvasin ise ka, et ju siis läheb kauem aega ja ei hakanud mujalt otsima. Pilti pole tast veel teinud.
Sel samal õhtul käisin ka Helmehaldja õpitoas esimest korda. Traadiväänamise võlusid ma seekord õppida ei tahtnud, selle valdkonnaga ma katsetan ise kodus. Fimo savi on uus ja huvitav materjal, millega ma päris üksi ei ole palju kokku puutunud, kui mõned plätserdused välja arvata. Helmehaldjas õppisin siis Donna Kato stiilis triibulisi ehteid tegema. Minu omad tulid välja sellised:

Kõigi teiste osalejate kunstiteoseid saab näha siin. Meie grupi tehtud on need, kus minu omad ka peal on, obviously. Need lilla ja kollase ja punasega on ka väga super minu meelest. Kuna esialgselt on kunstniku tehtud helmed olnud pikliku kujuga, siis enamus ka seda järgisid. Mulle aga imponeerisid kandilised lapikud hoopis rohkem. Võib-olla oli asi minu mustris, aga lapikud tundusid kõvasti efektsemad. Mul tulid kuidagi kogemata väga patriootlikud helmed igatahes. Ja vääga uhke olen esimese tõeliselt hästi välja tulnud katsetuse üle. Muidugi olid töövahendid ka vastavad - fimosavimasin/pastamasin, spetsrullik ja värki. See masin tegi töö ikka kordi kiiremaks.
Igatahes, täna istusin üksi voodi peal ja kohe pidin ühed kõrvarõngad neist lapikutest valmis meisterdama. Näevad välja sellised:

Avastasin muidugi, et tulipunase juuksevärviga sinimustvalged kõrvakad väga kokku ei lähe (ainult sinised läheks veel), nii et kui keegi tunneb huvi, siis väikse vaevatasu eest loovutan need ära küll, suure südamevaluga muidugi. Üldse on mul sinistes toonides kõrvaehteid palju rohkem kui punaseid, ilmselgelt mõjutab mind veel sinise periood, isegi sinist juuksevärvi on veel natuke purgipõhjas alles. See paneb mõtlema, kui hea on ikka neutraalse peaga olla. Mustaga saab kanda mis iganes värvi. Blondiga muidugi ka, aga see ei lähe minu puhul arvesse, sest ei tõmba kohe ÜLDSE MITTE. Las mu hele kartulikoor ootab paremaid aegu, et hiilata. Õnneks on varuks ostetud must värv kohe varnast võtta, kui peaks tuju tulema.

Reedel oli kõige kallima musirulli sünnipäev. Söögi tegemise kõrvalt näpistasin natuke aega ka overloki uudistamiseks, sest padjapüürid ja tekikott ootasid kannatamatult valmimist ja neljapäeva õhtul peale õpituba ei suutnud ma ennast nii palju motiveerida, et uut omandit uurima minna.
Padjapüürid sain õigel ajal valmis. Otseloomulikult oli mul vaja sinna peale initsiaali hakata tikkima, nagu ema kunagi tegi. Seda tavaõmblusmasina funktsiooni ma varem polnud kasutanud ja nii võttis kogu tikkimisega mässamine päris palju aega. Välja tulid sellised:

PS: Ma ei ole laisk ja lohakas, vaid triikisin need ikka ilusti ära ka, aga panin siis kohe patjadele ümber ja peale üht ööd magamist on pisukesed kortsud tekkinud. Magamise ajal ei pööra ju tähelepanu sellele, et vot homme hakkan pilti tegema neist, proovin magamise ajal patja mitte mudida. Ja no nii ülitragi ma ka pole, et spets uuesti triikima hakkaks, ega need müügiks pole või miskit.
Enihuu, tekikott oli mul valmis lõigatud ja värki, tegin selle ühest liiga väiksest tekikotist ja aluslina ülejääkidest, mis olid muidugi täpselt välja mõõdetud ülejäägid. Sain ühe külje overlokitatud, kui saabus isa ja tema järel teised pereliikmed külla. Lõpuni õmblesin juba pimeduse rüpes ehk 22.30-23.05. Hirmus uni tikkus küll peale, aga ülla eesmärgi nimel pungitasin silmi ja sain valmis. Oh seda õnne. Tegelikult ma võtsin päeval juba vana tekikoti ümbert ära ja muudmoodi magama ei saanudki minna, kui et tegin uue valmis. Motivatsioon missugune. Pilt kah, koos Hitler-karuga.

Jällegi pean nentima - ise olen rahul.