Aega on vähe.

Tööinimese rõõmud on ikka lihtsad - lähed hommikul tööle ja tuled õhtul koju, sööd ja lähed magama. Ja nii terve nädala. Kui selle kõrvale peavad veel mahtuma punkt 1 kool, punkt 2 remont ja punkt 3 muud harrastused, siis kust see uneaeg võetakse??? Nädalavahetus möödub nagunii silmapilguga, umbes nii, et lähed reedel magama ja ärkad esmaspäeval üles, oi jälle tööle.
Siiski, suurte ponnistuste ja võitlemisega olen saanud paari asjaga hakkama. Kõrvarõnga maailmas on uudised järgmised: parandasin ära paabulinnurõngad, mis olid kõvasti räsida saanud. Kärpisin pisut ja uuendasin kinnitustehnoloogiat.
Nädalavahetusel võtsin kogu tahtmise ja julguse kokku ja asusin esimeste FIMO/vedela FIMO katsetuste juurde. Tulid välja a) keskpärased ja b) superilusad helmed või asjad. Katsetasin roosi, mida on väga tore teha, aga mitte väga väikseid. Ühed tulid nii vägevad, et sõnu pole, aga pilti ei saa veel näidata. Ülejäänud on sellised:

Valmis tegin kõrvarõngad ka ühtedest latakatest. See kuju ongi taotluslikult suvaline lapik, ei tahtnud perfektset ringi teha. Üldiselt olen vedelast FIMOst suhtkoht vaimustuses. Ainult, et ma pean leidma ülihea printeri, soovitavalt värvilise, mida aeg-ajalt kasutada saaks või siis koguma sada mõtet kokku ja laskma kuskil raha eest paberile.

Laupäeval oma toreda punase tumba peal istudes said teoks veel ühed lihtsad, aga pikad isendid. Katsetasin esimest korda värvilist traati, tegin sellest ka haagid. Viilisin ja nühkisin nii mis kole, et kõrva poleks ebameeldiv torgata. Eksponeerimisidee andis mulle Aide, tema oli seda kuskil kunstipoes näinud. Mulle meeldib, nii et nüüdsest hakkate mult sellisel kujul kõrvarõngaid saama. Kui ma muidugi viitsin neid kaarte vorpima hakata :D.

Õmblusvallas on lood halvad, ainult ühtede retuusidega olengi hakkama saanud. Tegelikult tahtsin teha korraga kaks paari, aga teine paar läks aia taha, sest arvasin, et olen imepeenikeste jalgadega ja et mitte-nii-väga-venivast riidest võiks lõigata välja sama suured tükid kui venivast. Nii ma toppisingi lõppkokkuvõttes neid sääreosasid omale käte otsa ja sinna see idee praegu jäi. Ootab paremaid aegu.

Remondi vallas on vastupidi päris head lood. Ma olen üritanud Janarit ka oma suure entusiasmipuhanguga nakatada ja eile läks see täiesti õnneks! Kui pühapäeval ja esmaspäeval ma pahteldasin peaaegu üksinda ja Janar mossitas, sest ma temal ei lase pahteldada, ainult väikseid kruvikohti, siis eile oli päris kõva lihvimise/värvimise õhtu, kus saime mõlemad toimetada ja nägu läks kohe hoopis rõõmsamaks. Täna oli alguses üle hulga aja mõnus jälle tapeeti seina lükata, aga lõpuks väsisime mõlemad nii ära, et ei viitsinud isegi sinihallitusjuustuga šampinjone ahju visata. Praegu ma vist paneks terve pannitäie üksinda kinni. Esiku värvikombinatsioonist saabub fotokujutis siis, kui valmis on.