Katust mööda.

Minu süda käis vist see laupäev mitme päeva eest ära, muudkui toksis mul rinnus. Mis selle põhjustas - ikka ma ise ja Janar, ei meeldi meile katusel turnimas käia, aga oleme sunnitud, sest korstnapühkija keeldus kaskadöriks hakkamast ja käskis uued redelid muretseda. Mina käisin kõrgustes varustajana, Janar tegi suurema töö ära. Aga hing ei saa rahu ju minul ka. Vaadata ei suutnud ma üldse, kui ta seal üleval turnis. Õnneks on suurem osa (loodetavasti) nüüdseks selja taga.
Teist NV järjest ei ole ma endalga rahul, sest ei jõua piisavalt. Eelmine NV käisime küll Pärnus, aga jõusime pühapäeval piisavalt vara tagasi, et mitte kohe magama minna. Aeg veeres teleka seltsis.
Selle nädala pühapäeva viimasel tunnil püüan kõigest väest iga sekundit väärtuslikult ära kasutada. Kuna kõik muud tegevused tänase päeva jooksul fotoaparaadi väärilised ei olnud.

Vannitoa korvile uue sisu tegemine võttis oodatust kauem aega. Samas - ma ei julgenud midagi oodata, sest seda hala me oleme juba ju kuulnud, kuidas õmblemine võtab niiii palju aega. Ma tõesti arvasin, et saan sama ajaga mitu asja õmmeldud.
Eelmine sisu oli läbi ligunenud näomaskist ja saunameest, mis müstilisel kombel ise avanesid. Mulle ei meeldinud ka, et kõik asjad üksteise peal olid ja midagi üles ei leinud. Nüüd seisavad kõik pudelid ja potsikud täpselt nii püsti, nagu need sinna pannakse ja pmts igale kehaosale on oma nurk. No mitte päris, aga peaaegu.