Midagi vana.

Bershka'st sai kunagi ostetud lihtne tank-top, mis oli hea pikk ja mida ma kandsin igal võimalusel. Lõpuks arvas kangas, et aitab küll ja kaenla alla ilmusid augud. Peaaegu juba viskasin minema, sest ei käi ju käed kõrval kogu aeg, et auke näha poleks ja nõeluda oleks veel imelikum. Kui Karen mult ükskord abi palus oma tank-topi ilusamaks tegemisel, siis sain sealt kohe mõtte ja nüüd lõpuks tegin teoks. Iseenesest on see nii super lihtne, võtab väga vähe aega, aga me like it. Paelale tuleb keskele pika sammuga õmblus teha algusest lõpuni, ühest niidist tõmmates ära krookida ja lõpuks peale õmmelda. Kõik - valmis!

                       EEST...                                                                               ...JA TAGANT.

Järgmisena võtsin ette paari saapaid. Sellisel kujul ei imponeerinud need mulle enam mitte kuidagi ja alates päevast, kui ostsin, olen nendega käinud ehk paar kuni mitu korda. Ja seda on ikka väga vähe. Esmalt lõikasin sääred maha. Muidugi õnnestus mul tõmmata lukutila üle otste, siis ma kirusin 10 minutit järjest ja hakkasin alumist lukuõmblust harutama, sest muud moodi seda tagasi ei oleks saanud. Lõpuks õnnestus ja eks pärast sain käsitsi jälle kinni õmmelda kogu krempli.
Teine tore kogemus oli ööside kinnitamine. Ostsin Karnaluksist algelise komplekti ja asusin usinalt asja kallale. Ind rauges kiiresti, sest jamamist oli niiiiiiii palju! Tavalise sirge kanga külge, millele saab igast küljest ligi, on kinnitada väga lihtne, aga valmis saapale pidin iga augu jaoks eraldi skeemi välja mõtlema. Õuddneee. Ja lisaks sellele tahtsid katterõngad vahepeal ära hüpata oma kohalt, sest ma polnud piisavalt kõva matsu haamriga lajatanud. Nii algaski kogu nali otsast peale. Osad rõngad läksid kõveraks ka. Vedas, et mul väike varu oli.
Tulemus on see, et ehk nüüd käin nendega rohkem kui paar korda aastas. Selle sügis-talv-kevade hooaja peavad vastu, ma loodan. Pildi peal näevad täitsa kobedad välja. Kuigi peab nentima, et punane lai pael passis paremini, aga jätkus vaid ühe saapa jaoks. Tuleb poodi minna.

Vahepeal mässasin ka ühe taburetiga. Kaks on mul neid veel ja igaüks saab isemoodi. Esialgses olekus nägi välja selline:



















Ühel päikeselisel sügispäeval võtsin paremasse kätte kuumapuhuri, vasakusse pahtlilabida ja asusin koorima. Isegi päris kenasti tuli lahti värv. Ühe korra õnnestus kätt ka kõrvetada. Järgmisel päikeselisel sügispäeval lihvisin asja enamvähem ühtlaseks. Ise olin üleni punase tolmuga kaetud.
















Ja siis asusin värvimise juurde. Mõni võib mõelda, et mis mõte oli seda valget värvi maha võtta, kui uuesti valgeks tegin. Aga mitu värvikihti sa üksteise peale ikka laod. Pealegi alumine oli koorunud juba osadest kohtadest ja siis oleks kohe väga krobeline tulemus jäänud. Mustri tegin salvrätitehnikas, salvrätt ei tahtnud kahjuks vastu pidada lakkimisele ja võttis end pinstli külge kinni mõnest kohast. Suurema katastroofi suutsin ehk siiski ära hoida.












Viimase asjana tegin pooltõbisena vanaisale sünnipäevakingi valmis. Kuna pärnakad nagunii väga tihedad blogikülastajad pole, siis võin nats varem eksponeerida. Vanaisa kell tuli ilusam kui minu oma, selline väärikas. Ma arvan, et sobib nende väiksesse pätsusse ilusti. Ega ma ei tea muidugi, palju seda Pärnus ka vaja läheb, aga ehk päris kasutuseta ei jää.

Mida võib sellest postitusest järeldada - vaikselt nokitsen igast asju teha, aga tihedamini kirjutada ei viitsi, topiks ikka kõik ühte pikka postitusse kokku.