Püüan olla tubli.

Iga kord, kui ma võtan kätte postituse kirjutamise, siis enne mõtlen pikalt-laialt, palju mul midagi üldse tehtud on. Kui näiteks olen õmmelnud ainult ühe asja valmis, siis ainult selle pärast küll kirjutama ei hakka. Aga samas. Nüüd olen lugenud teisi blogisid ja pole nagu väga vahet.
Igatahes - olen võtnud eesmärgiks natuke tublim blogija olla ja iga nädal vähemalt üks kord midagi kirjutada. Tavaliselt ma nädalavahetusel midagi võtan ikka ette, päris maha ei taha ühtegi magada.

Tegelikult oli mul ju kunagi vahepeal sünnipäev. Ja otsustasin mina endale sünnipäevaks osta vaiba ja diivanilaua, kogumaksumus 210€. See vaip oli juba iidamast-aadamast välja valitud. Kui poodi läksime, siis alguses me pakitud varianti ei näinud ja pisikese nördimusega hakkasin juba näidist võtma, kui oh imet, käisin ümber laudade ja leidsin ikka kile sees näppimata tuliuue. See on nii mõnus pehme ja pikalõngaline. Präänik on eriline fänn, käib ja peidab ennast sinna sisse ära ja teeb mängu kohe.

Laua sain Home4You outletist, see oli näidis olnud ma arvan, aga pisivigu on ülivähe. Üks suurem kriim oli, aga mitte nähtavas kohas. See mahtus nii täpselt autosse, et ma ise ka ei uskunud. Ei pidanud isegi nina vastu klaasi sõitma.
Linikut oli ka ju vaja sinna laua peale, muidu oli kole tühi. Sorisin oma üliväikestes kangavarudes ja leidsin selle kuldpruuni jupi, millest tahtsin kunagi õuetoolidele põhju teha, aga arvasime, et liiga ilus riie selle jaoks. Nii saingi sellest hoopis liniku ja kaks padjakatet.

Meie istumistuba näeb välja nüüd nagu peaaegu lõpusirgel, vaja oleks pisut liiste, aknalaudu, põrandalihvimist ja lakki. Ja vuugivahetäidet. Võõras silm neid asju ei märka, aga endal ikka kripeldab.