1. Torasjärvi - All inclusive for 0 SEK!Ja tegemist ei ole Soomega, kuigi nii võib tunduda. Mida kaugemale Laplandi, seda rohkem Soome mõjutustega kohanimesid. Tõeliselt tore kalastamiskoht, kus oli olemas isegi kuivkäimla ja kõik muud mugavused, mis pildil näha. Eesti inimene vaatab, et mis seal ikka nii erilist, meil neid RMK kohti ju mitmeid, aga katsu sa Skandinaavias selline suurte metsade vahelt üles leida, kusjuures keegi ei taha selle eest raha saada. Eks see paigake ei olnud mõeldud üldiselt ööbimiseks, aga me panime kõige kiuste mäenurgale telgid püsti. Sai järves isegi ujumas/pesemas käidud. Vihmapilved ähvardasid mitmel korral, aga triivisid täpselt meist mööda.
Saime nautida päikest ja tubast soojust. Aitäh, Kairile ja Rannole, et nad meid vastu võtsid, toas magada lasid ja Lofotenil ringi viitsisid sõita. See väike armas kaluriküla lasi meil samuti TASUTA ringi vaadata, kuigi muidu küsiti sissepääsu eest raha. Nagu igal pool mujalgi. Ennast ja pesu saime pesta ühes nendest valgetest majadest. Seal elada on suvel ikka vapustav - millised vaated ümberringi. Iga päev on võimalus erineva mäe, tõelise mäe otsa ronida. Talvel on kehvem, 2 tundi valgust ei jäta eriti pikka aega vaate nautimiseks, aga siiski. Me like it. Väike makrellipüük käis ka asja juurde, edukalt.
Vahepalaks võib öelda nii palju, et sillad, tunnelid, kosed ja mäed on asjad, millest pole mõtet rääkida, sest neid on PALJU.
Jõudsime esimesse niiöelda suuremasse linna. Tutvusime huviväärsustega, vaatlesime igast küljest Trondheimi gooti stiilis katedraali, leidsime üles Eesti aukonsuli maja Trondheimis ja jätkasime Janari vihmariiete saagat, kus jõudis kätte peatükk "Ostame uued".
Kuna just sel päeval otsustas ilmataat külvata meid üle lõppematu vihmasajuga, siis leidsime tee pealt hosteli, kus omastasime kahe toa, köögi ja pesuruumiga apartmendi, kus oma lirtsuvaid riideid ja nahka kuivatasime. Telekat avades leidsime eest ainult uudised, kust näidati katkiseid aknaid ja saart. Kuna levi otsustas plehku panna, siis pidime ennast harima mobiilse interneti teel ja teatama kodustele, et oleme sellest kõigest väga kaugel ja ei lase end väga kõigutada. Soe tuba ja pehme küljealune olid liiga head ja igasugused Norra koledad uudised ei suutnud meie tuju rikkuda. Truu kaaslane Marker's Mark burboonviski andis oma panuse. Nagu on näha ka alumiselt piktuurilt.
PS: Vahepeal nägime püstpalkkirikut, veel rohkesti koski ja magustoiduks ka ühe liustiku koos põnevate piireteta mägiteedega.
Need pisikesed sipelgad seal ühe kalju otsas on inimesed. Ka meie olime seal, aga arvasime, et ei piisa. Kui juba ronida, siis ikka korralikult. Ja ikka plätudes. Rootslaste kommentaar: De tänker inte. Tahtsin öelda, et tead, mõtlen ikka, ainult et reisin motikaga mitte hiiglasliku karavaniga, kuhu aastane riidevaru ära mahub. Liikusime mägiseid teid mööda üles-alla igatahes mitu korda kiiremini, kui profimatkasaabastes omaette podisevad isikud. Vaade oli VÕIMAS! Alla väga ei julgenudki vaadata. Mingi laev oli just mööda sõitmas ja nägi välja nagu molekul. See tähendab, et õige väike. Järgmisel päeval olid igasugused väiksemad künkad jalgade jaoks välistatud. Õnneks me ju sõitsime motikaga, mitte ei matkanud jala.
Märksõnadeks on vaatamisväärsused, lillemeri ja väike šoping. Tõepoolest, iga väiksema kujukese või hoone juures oli lilli, närtsinud ja värskeid ja neid toodi muudkui juurde. Janar käis plahvatuskohal ka nii lähedal kui sai, aga põrkas vastu aedasid ja jällegi - lilli. Kämps oli meil tore - Holmenkolleni juures, poole silmaga sai suusahüppemäge unejutuks vaadata kõrgete puude vahelt. Oslos nägime pooleldi vahtkonna vahetust ka, aga nad vahtisid tõtt nii kaua, et tüdinesime ära. Viikingilaevu käisime ka uudistamas.
Uskumatu, kuidas võib nautida päris sööki pärast 2 nädalat vee baasil keedetud kiirsuppe, makarone, kartulipudrusid ja kaerahelbepudrusid. 2 tundi kõhu punni söömiseks oli täiesti paras aeg. Parim söök - soe sai värske või ja kalamarjaga, mmm...
Igatahes, reis sai vinge, sõitsime maha üle 5000 kilomeetri ja oleme roosad ja rõõmsad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar